Kõik kunsti nimel

Kui me Daanaga BogaPotist välja tulime, siis ta noogutas aafriklasele - ma tõesti ei oska afrorassi poliitiliselt korrektselt nimetada, ilma et keegi ei kiibitseks.

Põhimõtteliselt meid liigitatakse ju valgeteks ja värvilisteks. Europiidseteks ja Ülejäänuteks. Euro-Ameerika poliitiline korrektsus on võtnud voli impersonaliseerida kõik rassid peale valgete. Tore on.

Ühesõnaga mulatt Daana noogutas mustanahalisele... Mungawele. Kakaovärvi pea noogutas ja cappuccino-värvi pea noogutas ka. Daana ütles, et niimoodi käibki - siis kui maailma enamus tunneb end maailma vähemuse hulgas vähemusena.

Daana ütles, et tal on kopp ees enda esikaanefotodest, kus ta peab ainult ilusaid riideid kandma ja smile'ima. Et need pildid on mõttetud. Seega me lähme mingil ajal kuhugi slum'i ja teeme tast teistsuguseid pilte. Kus ta
nutab
tulistab
mängib viiulit
______Béla Bartók:
______Sonata For Solo Violin;
______Prima parte; Tempo Di Ciaccona
on uudishimulik
ostab salaja kräkki

A mezza via

Oudekki tahtis sellest küll esimesena kirjutada, aga mina jõudsin ette.

Essa!

Tähendab asi algas sellest, et kuigi me jaanipäeval ei saanud Kamikazesse sisse, ei jätnud me ikkagi jonni. Itaalia jonni. Ja sõimegi seal lõpuks ikkagi, kuulates autost kaasavõetud Ruggerit.

Cupido: È Ruggeri molto famoso?
Mar: Si. In Italia.

Kuni tuli ettekandja ja võttis kaasa mu klaasi ja toppis sellesse mu salvräti.

"Minu klaas sõi punase salvräti ära," ütlesin mina. Ettekandja tardus (non c'era tardi). Punkteerus. Üritas teha kõike, et klaas ei oleks olnud nii läbematu oma paberisöömishoos.

Ütlesin talle, et ma ütlesin talle seda niisama.

Naljaviluks.

Pärast itaallaste uttutõmmet hängasime Vanalinnas ja leidsime mingist pubist blond-blondi tibi, kes rääkis kahe brünett-brüneti kutiga itaalia keelt. Mõneti. Valesti.

Ferrara ja Cupido puhul oli see cool, et nad olid konstantselt sillas. Maakri tänava arhitektuurikonglomeraadi, Sterpude maalide, Eesti toolide, Bikers' Pubi, küüslauguleibade, Hotell Tallinki, Viru keskuse ja kõige muu peale, mis on lahe.

Nüüd nad siis on ajutiselt uttu tõmmanud. Kui tõele näkku vaadata, on nad parasjagu poolel teel siia tagasi.

Bäng!

Ma nägin täna punast tüdrukut. Väljumas Ühispangast. Üleni punast. Toon toonis. Stiilset. Ma ei olnud midagi sellist varem näinud. Punased kingad, punased sukad, punased püksid, punane tagi. Punane kilekott (Gucci? Armani?).

Läks sinisesse autosse. Renault Megane'i. Vertikaalse tagaklaasiga. Selle aasta mudelisse. Täiesti sinisesse. Mille roolis istus kutt.

Dressides.

Cosa mi dice, tu non sai

Tähendab point on selles, et higistad ja räägid professore Cupidoga päev otsa itaalia keelt. Enda arvates.

Ja siis pärast. Formaggiot süües. Öeldakse sulle, et see tegelt on lingua romana, mida sa räägid. "Un po' differente."

Mis ma ikka oskan öelda.

Kuulake Pat Metheny't.

Pätmöþþiinit.

La giostra a Tallinn

Tip One: Kristiine Prisma ahjukartulid on viimatse peal.

Tip Two: Kui tahate, et inimesed teie ümber hakkavad totter-õnnelikult naeratama, rääkige nende kuuldes itaalia keelt. Kasvõi vigadega. Proovitudtestitudkindel.

Lasciatemi parlare.

Kuldne külmavarestest duo... et mitte öelda duuik... Ferrara-Cupido teab nüüd, kuidas näevad välja Kopli liinid, Õismäe ja Kamikaze söögikoht. Viimase osas valdavad nad küll vaid välisekspertiisi, sest hoolimata jaanipäevast - või siis äkki just selle tõttu - oli Kamikaze kinni.

No death flights on holdays.

Ja veel: lõke, mäss ja ülestõus võiksid Stroomi rannal olla tiba sagedasemad nähtused kui pelgalt jaanipäeviti. Sest see on tore.

Se vuoi. Se puoi. Sarà!

Prof. Ferrara: Non ho visto la polizia qui
Io: Non esista a Tartu :)
Prof. Ferrara: Non c'è bisogno...

Millest me Ferrara ja Cupidoga pärast veel rääkisime, oli eestlaste religioossus. Ütlesin, et siinkandis üldiselt jumalasse ei usuta. Siin usutakse hoopis valgusesse. Jumalast pole siin suurt kasu täheldatud, aga valgusest küll.

Sõitsime Tallinna lahe kohal lösutavasse õhtupäikesesse. Paremal põletas keegi autokumme.

La rossa sera
fa domani, che spera,

ütles professore Cupido. Küsis, kas eesti keeles on ka selline ütlus. Ei teadnud olevat. Ütlesin, et Taani keeles jällegi on.

Aftens rød gør
morgen sød

[eiftens rö(l) göa
muoogen sö(l)]

Børre Bjørnsen mulle kunagi ütles, et itaalia keel on oma vokaal-konsonant-vokaal-konsonant-vokaal vahelduvuse reeglipärases printsiibis suisa kitšiline.

Vähendasin siis tolle õhtu kitši.

Ja morgen oligi sød. Vähemalt eestlaste jaoks. Osaliselt.

Na sag was!

Mida teha väljenditega "lammas kitsenes" ja "kits märatses"?

Ja "lüpsma" asemel võidaks kasutusele võtta "lehmama".

Seoses eelnevaga, ...või siis ka mitte: Mis ajast on niimoodi, et inimesed, kes justkui teenivad rahvast, on ühteaegu rahvast tähtsamad? Mis ajast on niimoodi, et need inimesed, kes enda riigiaparaati niigi kinni maksavad, peavad selle taga veel ootama? (Tunnike sinna-tänna, vahet pole. Seisan veitsa Liivalaial ummikus, kah mul asi). Kas see on lisaboonus? Oma sundrahakasutuse sundkorras ülevaatamine?

Raha riigiaparaadi kinnimaksmiseks tuleb tavaliste inimeste tööst, aga tavalistel inimestel ei lasta tööd teha, sest nad peavad riigiaparaadi taga ootama, kuni selle erinevad esindajad sõidavad Laulasmaale _asju_ajama_. Tavalised inimesed on lihtsalt liiga tavalised ja ebaindividuaalsed, et võiksid rahulikult enda tööasju ajada. Ilma ummikus seismata. Ja ilma vaatamata raevus tagasi - sinna, kus veel hetk tagasi ei olnud ummikut.

Was soll das? Los, sag was. Los!

Coco Braun - Vimala Deparis

Karlsruhe.
"Blue Banana" proovivõtete viimane päev.

Olin proovivõtete DoP, pärast mind pidi filmiga edasi töötama mingi tüüp, kes oli varem "Tatort'i" operaator olnud.

Režissöör Wofgang Eisenbraun oli kusagilt sebinud ühte statistirolli mingi india tüdruku. Vimala Deparis'. Tüdruk oli 18 ja nägi lahe välja - nagu üleminekurasside esindajad tavaliselt. Tegime shootingu ära parasjagu selleks ajaks, kui valgus hakkas kukkuma. Küsisin, kas ma võiksin teda pildistada ja ta ütles, et OK.

- Möchtest du Aktfotos machen?
- Ja, gerne... (vaikus)... oder hast du grad "Nacktfotos" gesagt?
- Das macht dasselbe aus.
- Aach, dann nicht. Nö, keine Nacktfotos.
- OK

Seega pildistasime lihtsalt tänaval. Valgust oli vähe ja mul tuli töötada võimendusega.

Istusime pärast kohvikus. Mina, ootamas rongi ja tema - Vimala, hüüdnimega Coco Braun -... ootamas häid aegu. Või selgust. Või meelerahu. Või midagi sellist.

Vahepeal käis Wolfgang meie juures kohvikus kiibitsemas. Vimala rääkis, et ta tuleb tegelikult Prantsusmaalt ja kurtis, et ta saksa keel ei ole ikka veel viimase peal. Pärast kõiki neid aastaid.

Rääkis, et ta perekond on sõjaväelased, et vend sai surma ja siis ta ise läks sõjaväkke. Justkui venna asemel. Küsisin, kui vana ta siis on, sest mulle hakkas tunduma, et äkki ta ei olegi kaheksateist, vaid kusagil 21.

"34," ütles Vimala. "Vierunddreißig."

Vaikus.

See lööb ikka pildituks, kui arvad, et oled rääkinud umbes poole noorema inimesega, kui ta tegelikult on. See jooksutab juhtme täiega lühisesse. Rääkisime veel. Sellest ja teisest. Ta ütles, et see on tema rassi eelis, näha välja noorem. Ilma kortsude, ilma mingite vananemismärkideta.

Pidin ära sõitma. Rongiga. Kölni. Ja mulle ei müüdud GutenAbend Ticketit. "Deutsche Bahn, my ass," mõtlesin mina ja sõitsin jänest. Kölnini välja.

Aga see on juba hoopis teine jutt.

Damals. In Nippes

Seda maja ARALi Tankstelle ja Sedanstraße nurga peal täitis kopituse ja sõjajärgse arhitektuuri hõng. Maja Riehler Straße 10 siis. Kölnis.

Riileaštraasse-tseen. Auf gut Kölsch gesagt.

Kui ma kolisin Riehler Straßele - see oli kunagi ammu: veel siis, kui ma Riehler Straßele kolisin -, siis ma elasin teisel korrusel koridori lõpus, eraldi soklis, millesse viis kolmeastmeline trepp.

Sellesse soklisse, kus keegi peale minu kunagi ei käinud, hiivasin ma kohe alguses enda kingariiuli. Ikeast sebitud. Puust. 39.- DEM, 20-jährige Garantie gegen Durchrostung. Lohistasin selle riiuli enda privaatsoklisse ja ei teinud teist nägugi. Enne kui tuli vastaskorterist Frau Zick, naeratas enda hästikasvatatud peidetudkurja imalsaksanaeratust ja käskis mul enda riiul korterisse tagasi koristada.

- Schönen Tag noch!
- Ihnen auch.

Rohkem ma tookord ei öelnudki. Lähtuvalt printsiibist "võidad lahingu, kaotad sõja" tekkis umbes poolteist aastat hiljem sellesama koridori kõige käidavamasse kohta auto. Citroen 2CV "Ente".

Zweizylindermotor,
luftgekühlt,
zwei Ventile,
597 cm3

Also noch mal: ühel hommikul seisis Riehler Str. 10 teisel korrusel lihtsalt auto. Uskuge või mitte. Lahtivõetud. Mittemingitvärvi. Auto koos käigukasti, uste, rataste, pedaalide, istmete ja muu tränaga. Ilusasti seinte äärde ladustatud nagu lammutuses. Tahad, lähed mööda; tahad, vaatad; tahad, pead peenikest naeru.

See auto vedeles meil selles koridoris vähemalt kuu aega ja Frau Zick pidi sellest iga jummala päev mööda ukerdama.

Paras.

Scheißspotting

See on nagu trainspotting, see blogspotting. Jätad päeva-paar vahele ja juba nad küsivad. Või nagu plainspotting. Ainult et mitte plain. Nicht gemain. Nicht diesmal. Oder doch...

Asi selles, et ma vaatasin Taskade täna-öösel-filmi making of'i. Ja kui ma oleksin sado-maso mees, vaataksin ma teise korra veel. Ja tükki kolmandatki, aga siis aitaks ilmselt ka mulle.

Juhul kui ma oleksin sado-maso mees.

Aga ma olen professionaalne kretiin ja sellepärast vaatan ma seda üllitist neli korda. Vihaga. Järjest.

Nali.

Kunagi sattusin Kölnis kinno, vaatama Kunsthochschule für Medien tudengite tehtud filmi "Weiche Rauschen" - amatöörkaameraga ja continuity-vigu täis. Sain toona pehmest fookusest silmavalu.

Aga praeguseks oli aeg tugevalt edasi läinud, nii et tänaöise meikingöffi pseudoavangardsesse atribuutikasse kuulus peale autofookuse veel kiirluubis montaaž, olematud kadreeringud, absoluutselt puuduv sisu ja ülisitt heli - tüübid olid nimelt porgandiga peale lennanud.

Nii et te mõelge kaks korda, enne kui Peda režiitudengite produkte vaatama asute. Jaatava otsuse korral ähvardavad teid rahutud unenäod ja probleemne ennelõuna. Muidugi kui te pärast seda kunstiteost üldse enam ärkate.

Vajutamas punast nuppu

Viru keskuses mängitakse jazzi. Jazzi, fusionit, bossat ja kõiki muid toredaid asju. See on nagu kild metropoli keset agulit. Ma ei tea, kas Viru keskus on tõepoolest suurem kui Tallinn, aga pärast tema tekkimist ei saa tast enam ei üle ega ümber.

Nii et eile me siis jälle kinosime seal - Viru keskuse ees, katusel ja perifeerias. Aga põhimõtteliselt: õigest helist, õigest tekstist, õigest avast, õigest shutteristki on vähe, õnne peab ka olema.

Stille, wir drehen! Kamera. Und bitte!

Et resurrexit

Toyotal jooksis mootor kokku - ju siis ei saanud sellega sõitnud Eberhard Erwin Otto Rottstedt plokikaanejumalaga piisavalt hästi läbi.

Ma olen mõelnud, et äkki peaks jumalat teietama. Stiilis "Issand, laske oma pale paista meie peale". Või miks üldse pöörduda ainult ühe tegija poole: Maailma Peakomitee teamis on ju veel poeg ja püha vaim, kes ka ilmselt ei luuserda niisama, nagu välisministeeriumi ametnikud, vaid eeldatavasti helbivad seda suppi, mida inimesed hasartselt kokku keedavad.

Võib-olla jällegi on Nietzschel õigus, ja sel juhul - "Gott ist tot" - on küll täiesti suva, kuidas või kas jumala poole pöörduda.

Nice di dice.

Nietzsche ist tot.

Ükskord me filmisime ühes katoliku kirikus ja küsisime juures viibinud noorelt vaimulikult, et milline sõrm tuleb kirikusse sisenemisel pühitsetud vette kasta, et sellega ristimärk teha.

Vaimulik ütles: "Pohhui".

Allianss

Mõtlesin aastaid, et kes küll enne ära sureb, kas Sõõrode kass või nende vanaema. Pakkusin vaikimisi viiki, aga läks niiviisi, et kassi säästeti suuremata ebamugavuste eest ja tehti süst. Vanaema ei säästetud - eks inimesed peavad ikka ise enda risti kandma. Kui just nii kokku ei lepita, et eutanaasiadoktor seda nende eest kinnises tsoonis teeb.

Also: kass oli seega mängust väljas ja mina ei saanudki teada, kuidas TEGELIKULT oleks olnud. Igatahes finišeerus vanaema nüüd - et moodustada pruunilaigulise kassiga allianss. Et panna unenäod ühte kappi.

Allianz
Versicherung. Vermögen. Vorsorge.

Sonnenzeit

Kas te teate, et Viru keskuse vastas, Tallinki hotelli ees on päikesekuhilaid? Ilusa ilmaga. Need kuhilad kõrvetavad, kui sinna seisma jääda. Laksavad ikka täiega, reflekteerudes hotelli oreliviledelt (need läikivad torud ju vististi on viled?).

Te mõtlete, et miks, kirevase päralt, peaks ühel hotellil viled olema, eksole. Aga need on uduse ilma tarvis... kui päikesekuhilaid pole.

Und es ist, es ist ok,
alles auf dem Weg,
und es ist Sonnenzeit,
unbeschwert und frei.

Il Mar

Nägin Kruusamäed täna. Ilmar Kruusamäed - minemas Draamateatri ees üle vöötraja. Teksatagi seljas nagu tavaliselt. Ja juuksed pesemata - ka, nagu taval...

Huvitav, millal inimene saab hakata ütlema, et ta on keegi. Et ta on see või see. Millal kunstnik Kruusamäe sai hakata ütlema, et ta on kunstnik? Majanduse esimesel kursusel ilmselt veel mitte. Teisel? - Ei tea. Pärast enda teist maali? Pärast kolmandat?

Kusagil öeldi kunagi Kruusamäe kohta fotograaf.

Missiis.

€-valimised

Ma e-ei hakka pikalt keerutama, ütlen kohe ära, et hääletasin sotside poolt.

Carmen Kassi valimiskampaania läks väidetavalt samapalju maksma kui terve sotside kampaania kokku. Ma muidu toetan investeeringuid, aga oleksin tahtnud, et Kass oleks investeerinud millessegi muusse kui eurovalimistesse. Kasvõi meelelahutusse... võttes eelduseks, et Europarlament ei ole klassikalises mõttes meelelahutus.

Kassi TV-reklaam on muidu cool, dünaamiline, must-valge, delikaatne, šikk. Ja Kristiine keskuse ees ristmikul hõljuv väljakusuurune tekstiilplakat on ka cool. Kujunduse poolest - selline poolläbipaistev. Sisust ma ei saa aru: "Hoiame omasid". Kes on omad? Kes on võõrad? Kas mina olen oma? (Vastus eriti ei koti, aga statistika mõttes tahaks teada.)

Sõber Eberhard Erwin Otto Rottstedt tahtis teada, kuidas "Carmen Kass" hääldatakse. Ütlesin, et essi palataliseeritakse. Eberhard, keda me lühiduse mõttes Mr. O'ks kutsume, küsis: "Kas Kaiss?"

Ütlesin, et Kass - palataliseeritult, "mach doch mal nach: Kassj".
Aga tal ei tulnudki välja. Ütlesin, et kui ta ei ütle ainult perekonnanime, vaid mõlemad nimed koos, on suva, kas palataliseerida või mitte.

Nii jäigi.
Pärast tehtud väiksed õlled.

Rongimarginaalid

"Bitte einsteigen, Türen schließen selbsttätig!"

Saksamaal jäävad rongid hiljaks. Rongid ja kinoseansid. Ma ei tea, kas Eestis enam ronge käib, aga kino hakkab Eestis täpselt.

"Fahrgäste, bitte alle aussteigen! Der Zug endet dort"

Päris huvitav väljend: "rong lõpeb..."

Norras on kõik teistmoodi. Võib-olla sellepärast, et rong on seal kesksoost. Sõna.

Mul lähevad Norra rongitunnelites kõrvad alati lukku. Kõigil ei lähe, aga minul lähevad. Suht piinav tunne, kui aus olla. Aga magades see ei häiri. Ja kui konstantselt haigutada, siis on ka parem.

Ükskord ma sõitsin Bergenist Trondheimi. Rongiga. Oslo kaudu, sest rannikut pidi raudteed ei ole. Asi kestis 10 tundi. Päris meeldejääv.

Kui ma esimest korda Norras rongiga sõitsin, tõsteti mind maha, kuna ma ei leidnud enda piletit üles. Tähendab... oleksin leidnud, kui oleksin teadnud, milline see välja peab nägema. Otsisin mingit väikest papitükki, aga seda ei olnud. Olin teel Oslost Bergenisse ja välja tõsteti mind Drammenis - nii 60 km Oslost. See oli viimane rong tol õhtul. Kollasin siis inimtühjas öises Drammenis ringi nagu vaim: terves linnas ei olnud _absluutselt_mitte_kedagi_. Leidsin muuhulgas enda pileti ka - see oli suur ja paksust paberist.

Keerasin lõpuks raudteejaamas magama. Mingil hetkel tuli jaamakorraldaja, jõudis veendumusele, et ma enne hommikut ei lahku. Kustutas tuled ära, soovis 'god natt' ja keeras uksed väljastpoolt lukku. Cool vana.