Pilves

Kas te olete kunagi saanud maili laksu all olevatelt inimestelt? Mina ei olnud, aga nüüd olen:

"Oioioioioioioioioioi..... see tähendab, et ma olen Amsterdamis ja ei oma aega, interneti aega ega midagi muud, et kirjutada kellegile ühtegi kirja ja nüüd ma olen kuskil ühe coffe shopi vastas kitsal väravaga varustatud hoovis ja varastan vaikselt nende wifit:) Appi.... mõistus sai otsa.... meil kõigil sai. Siin on surnud kass ja lõputu on see koridor. Ja seal on pime uks ja kummist on see ka kusjuures ja siis on seal see hästi väikeste trellidega aken ja seal põleb tuli aga niipea, kui ma paremasse levisse satun, saab pilte ja võib-olla keegi veel!

Kriz&Andy@Rotterdam&Amsterdam"

Talupoeg'e vaba maa

Olles veel Berliinis, tundub, et Eestit ei olegi olemas. V6i vähemalt on taastekkinud selline deiktiline kese stiilis "nemad seal".

Igatahes on _neil_seal_ nüüd nazi-mundris tüüp püsti. Lihulas. Puuriida taga. Ja _neil_seal_ oli Tallinna kesklinnas Hitleri pilt poe akna peal. Ja _nad_seal_ ei lubanud Wiesenthali seltsil sotsiaalreklaami teha.

Pean tunnistama, et _mina_siin_ ei taha eriti tagasi. Ei tahtnud varemalt juba, aga nüüd ei taha enam üldse. _Sinna_.

Kein Festland
ist Estland.
Kein Heißland -
ein Scheißland.

Flugzeuge im Bauch

Grönemeyeril on selline laul. Aga see selleks. Mul on nüüd järjestikku kolmel kuul vaja lennukiga lennata ja see on... see on paha. Halb.
Pahalb.
Mitte asi iseenesest, aga. Just see rippumise tunne. Põrandata olemise tunne. Maandumise hirm. Ja hirm, et ei maandugi. Ja kindlus selles osas, et _õhku_me_ei_jää_. Ka siis, kui meid õhku lastakse.

Nii et mul on nüüd lennukid kõhus. Täna. Ja homme. Ja ülehomme, kui ma Tegeli poole lendan. Tegelikult Tegellikult... siis mul on ka lennukid kõhus. Ja ma ise olen lennukis sees. Ja ma ei tea, mis saab.

Aga juuap kuidagi ikka saab. Sest varem on ju ka kuidagi saanud. Kui saab hästi, siis saab Berliini näha. Potsdamer Platzi. Ja Unter den Lindenit. Ja Jerusalem Straßet võib-olla.

alles tut weh
hab' flugzeuge in meinem bauch
kann nichts mehr essen

Vi på Grand Princess

"Mine suvehommikul Stockholmi Strandvägsbryggale ja vaata, kas seal seisab väike valge skäärilaev, mille nimi on Soolavares I" — Lindgren

Me läksime ja vaatasime. Aga mitte Stockholmis, vaid Tallinnas - kruiisikail, mis Linnahalli-tagusest kapsastunud võsast välja kasvab ja kus nüüd on hoopis teine maailm, valgete laevade maailm. Ja univormis pruunide poiste maailm, kellele ma kindlasti lehvitaksin, kui ma oleksin tüdruk.

Anyway, me loivasime sinna, et saada teada, kuhu tegelikult siis Maggie ja Armando 23. augustil oma kruiisitripiga saabuvad.

("Mis Mägi ja Armando," mõtlesin ma alguses, "Mis pagana Mägi?")

Ühesõnaga loivasime sinna ja sattusime mujale. Hoopis teise kohta, mis peaks Tallinnast olema väga kaugel. Ajasime päid kuklasse ja vahtisime Grand Princessi nagu mingit imeasja. Nagu mingit Messengeri, kõrgumas üle meie peade.

See Grand Princess oli nagu ujuv linn. Chill Out City, peites mullivannidega kajuteid peegelklaaside taga.

Ja siis tuli prügiauto ja hiigellaev peegeldus prügiauto tuuleklaasilt eriti veidra kujuga tagasi, nii et ma lähen sinna kunagi veel. Mitte ainult peegeldust pildistama. Tähendab seda küll ka, aga ma lähen mujal olema.