Coco Braun - Vimala Deparis

Karlsruhe.
"Blue Banana" proovivõtete viimane päev.

Olin proovivõtete DoP, pärast mind pidi filmiga edasi töötama mingi tüüp, kes oli varem "Tatort'i" operaator olnud.

Režissöör Wofgang Eisenbraun oli kusagilt sebinud ühte statistirolli mingi india tüdruku. Vimala Deparis'. Tüdruk oli 18 ja nägi lahe välja - nagu üleminekurasside esindajad tavaliselt. Tegime shootingu ära parasjagu selleks ajaks, kui valgus hakkas kukkuma. Küsisin, kas ma võiksin teda pildistada ja ta ütles, et OK.

- Möchtest du Aktfotos machen?
- Ja, gerne... (vaikus)... oder hast du grad "Nacktfotos" gesagt?
- Das macht dasselbe aus.
- Aach, dann nicht. Nö, keine Nacktfotos.
- OK

Seega pildistasime lihtsalt tänaval. Valgust oli vähe ja mul tuli töötada võimendusega.

Istusime pärast kohvikus. Mina, ootamas rongi ja tema - Vimala, hüüdnimega Coco Braun -... ootamas häid aegu. Või selgust. Või meelerahu. Või midagi sellist.

Vahepeal käis Wolfgang meie juures kohvikus kiibitsemas. Vimala rääkis, et ta tuleb tegelikult Prantsusmaalt ja kurtis, et ta saksa keel ei ole ikka veel viimase peal. Pärast kõiki neid aastaid.

Rääkis, et ta perekond on sõjaväelased, et vend sai surma ja siis ta ise läks sõjaväkke. Justkui venna asemel. Küsisin, kui vana ta siis on, sest mulle hakkas tunduma, et äkki ta ei olegi kaheksateist, vaid kusagil 21.

"34," ütles Vimala. "Vierunddreißig."

Vaikus.

See lööb ikka pildituks, kui arvad, et oled rääkinud umbes poole noorema inimesega, kui ta tegelikult on. See jooksutab juhtme täiega lühisesse. Rääkisime veel. Sellest ja teisest. Ta ütles, et see on tema rassi eelis, näha välja noorem. Ilma kortsude, ilma mingite vananemismärkideta.

Pidin ära sõitma. Rongiga. Kölni. Ja mulle ei müüdud GutenAbend Ticketit. "Deutsche Bahn, my ass," mõtlesin mina ja sõitsin jänest. Kölnini välja.

Aga see on juba hoopis teine jutt.