Das Wetter in NRW

Kuigi mul oli tervis jälle halvem, kolasime me ikkagi Frau Hirschiga mööda Maardu tööstushooneid - kaukaasialikult kullininalise tüdrukuga, keda meelitavad vertikaalid. Ronisime sisse sellesse tollilattu, kus meid Oudekkiga kunagi soomlasteks peeti. Hämardus juba. Välisvalgus keerdus totaalselt siniseks ja tollilaost paistis 3200K. Täiesti eri balansiga valgused jooksid üksteiseks üle ja sulasid kokku, joonistades kivimudru kohale korstnate siluette. Ja ennast vastu aega katkijooksnud hoonete muhakaid. Päeval olime me vaadanud auke hoonete põrandates, millest kasvasid aimatavalt välja äraviidud metallreservuaaride astraalkehad. Ja kui oli juba pimedaks minemas, jõudsime me tollilattu. Ronisime lihtsalt redeleid pidi üles ja läksime trasportlindi kõrvalt käsikaudu majja. Me olime päris kõrgel. Ja kui juba väga tugevalt lõhnas NH3 järele, nägime me tohutuid valge väetise mägesid.

Me liikusime hääletult edasi veel maa peal olles - Frau Hirschil lotendamas käes silt, mille venekeelsest hoiatusest me kumbki päriselt aru ei saanud. Silt, mille ta betoonipraole osutades õliseks oli teinud. Sest keset pimedust jooksev pragu osutus keset pimedust kükitavaks õlinõuks. Me leidsime uue maja, mis lõhnas presspuidu järele, jutustades enda klaasvillast seintega oma poolikut lugu. Taamal helkisid Saksa õlimahutite metallturvised kontravalguses. Ja kui me ümber pooliku aiatüüka keerasime, sai kontravalgusest peavalgus. Selles maastikku muutvas niiskes õhtus hõljus mingit plastikat. Tahked materjalid paistsid vedelate ja vedelad tahketena. Agregaatolekud näisid meiega justkui pokkerit mängivat. Lagunenud estakaadi pealt vaadates jooksid all raudteel vedelevad väetisevagunid teleoptilisse perspektiivimoonutusse: lihtsalt - asja eest teist taga, ilma et nad oleksid kaugel olnud.

Ja pärast paanikaalgeid leidsime me lõpuks oma auto üles. Täiesti muutunud maastikult.

Tundub kodune tunne talvituda niimoodi Eestis. Käia kampsuniga detsembris, Pentax'i nokats peas. See kõik võib olla erinev küll talvest Ciudad de Méxicos, talvest Grand Bassas, talvest Puerto Rico de Gran Canarias. Aga see siin ei ole erinev talvest Rheini orus, kus võib aasta ringi kolada suvalistes kohtades, keel vestil ja vest kampsunil - minu Rheini orus. Ja sapine märkus "Kölner Wetter" kõlab balti kontekstis komplimendina:

"Am Donnerstag anfangs recht freundlich, spätnachmittags mit auffrischendem Wind neuer Regen, um 10 Grad. Am Freitag schauerartiger Regen, dabei zeitweise stürmisch, um 11 Grad. Am Samstag wechselhaft, etwas kühler."

Hiljem, kui ma bussiga lõuna suunas sõitsin, näis lennujaama hotelli sinine tüpograafiašedööver ütlevat hoopis midagi muud kui tavaliselt: "Ülemister". Ma istusin viimases pingis selles bussis. Pikachuu kaasas nagu alati. Kõrge otsmikuga kiitsakas härra üle mu istme osutus ülivaikse telefonivestluse põhjal sakslaseks. Mul ei olnud jõudu temaga juttu alustada. Aga ma sain ta kohalolust endale meelerahu. Üle pika aja. Sihtpunktis endale järele tellitud autot oodates nägin ma, kuidas ta lähimasse hotelli siirdus.