Veeretades viimast

Kõigepealt tuli selline mail:

"olen ise siin folgil ja folk ei taha kuidagi läbi saada:) Siin juhtub kohutavalt palju sekundis - te ei kujuta üldse ette.... Erkin ostis ratastooli 125 krooni eest kaltsukast - see on meile väga oluline samm! Me oleme nüüd ratastooliinimesteks hakanud siin Viljandis ja me hankisime juba endale ruumid Viljandi südalinnas. Ka muuseumis oleme juba käinud, ennast tutvustanud ja muusemitöötajadki endale õhtusööki valmistama ja ratastooliga linnas igal pool sõidutama pannud.

Hea küll!"

Millaski lõppes folk ära - koos kõigi paduvihmade, purdelt vettesõitmiste ja miniseelikuis tüdrukutega, kellele pakuti atraktsiooni "sõidutan sind ratastoolis läbi linna" - ning asendus Tartuga. Aga tähendab... vaikus ei ole Laboramuse grupi jaoks mingi pandav olek. Nad on täiesti pöörane kamp. Ja siis nad noizivad. Eile südaööl me näiteks noizisime XL-i. Ikka sellesama ratastooliga. Ülesmäge:

Smaug
Fad
Praktikandi Naine
Antti
Erkin
Kaks Veebist Sebitud Tibi, Kellest Üks Oli Alaealine
ja Mina

Veronika, der Lenz ist da

Eesti Kristlik Partei hoiab lippu endiselt kõrgel: lühinägelikkuse, madalalaubalisuse ja kitsarinnalisuse lippu - seda eriti nüüd, kus juttu on tehtud geiparaadist. Ilmselt ei tee ligimesearmastusereligiooni esindajad zoofiilial, grupikatel ja homoseksuaalsusel lihtsalt vahet.

Eks ta ole.

Minu geisõber, Radio Erfti ajakirjanik Carsten Lenz igatahes hakkas mingist hetkest rääkima juttu, et tuleb ikka heteroks hakata, "sest normaalseid geipartnereid _lihtsalt_ei_ole_ kusagilt võtta". Kõik, kes talle pidada sattuma, olevat rullnokad, jobud võid niisama nõmedad.

Kuivõrd me Carsteniga ei ole nüüd mõnda aega kohtunud, võib ta vabalt olla siirdunud suurema valikuvõimalusega heterojahimaadele.

Seega,
Veronika, der Lenz ist da

Meenub ka vastupidine juhtum, kus ühes meie järellavastatud intervjuus (režissöör Wolfgang Eisenbraun) prognoosis Tais lapsprostituutide teenuste ostmisega vahele jäänud Saksa rekkajuht, et järgneva 10 vangla-aastaga muutub ta tõenäoliselt homoks.

die Mädchen singen Tralala
die ganze Welt ist wie verhext,
Veronika, der Spargel wächst

Muide kellele stroofi viimane rida kahemõtteline tundub, on ise süüdi ja võib ka Kristlikusse Parteisse astuda.

Mulle näiteks ei tundu :P

Gigue (tacet)

Ühel hetkel hakkas rahvas pilvi vaatama. Ja pilved vaatasid rahvast. Ei tulnud lähemale ja ei läinud ära. Seisid niisamate.

Ootasid süidiosade vahet.

Matsid kilukarbisilueti hämarusse. Tegid mere kohale triibud. Ajasid muist päevitajaid riidesse ja panid muist tarduma - selle tüdruku, kellel oli rinnas piercing ja nabas piercing ja intiimpiirkonnas piercing ja kes vaatas enda mobiili. Ja mobiil vaatas vastu.

Süidiosadega on see seis, et ega nende vahel plaksutada ei tohi. Aga saalist ära minna ikka võib. Vaikselt. Piano. Nii nad siis läksidki ära. Kõikseemees. Piercingutega tüdruk tagatipuks - väidetavalt Koju. Koplisse. Kokkama.

Aga vihma ei tulnudki. Sattus olema selline novellistliku lõpuga süit - viimase osa asemel pikk generaalpaus, fermaat peal.

Allemande
Courante
Sarabande
Tüngue

Andranno via tutti gli amici...

Moolok läks ära.

Pakkis koti ja hääletas minema, Inglismaale teed pakendama. Asi lihtsalt oli muutunud nii mõttetuks, et see oli ainus mõistuspärane liigutus. Laboramuse omadel muide on kampaania "Lahku kodumaalt!", kusjuures plakati all on kiri: "kampaaniat toetab terve mõistus".

Vana Kloostri Ait läks ka ära. Aga uus tuli asemele. Uus ja hullem: kollaroosade seintega šallallaa, nii et kui te sisse astute, ei saagi algul aru, kus kuradi kohas te olete. Uus mööbel on. Ettekandja pihtis, et vana olla ära lagunenud. Ja avatud toidulett on ära kadunud. Nii et nüüd siis ongi korras. Ongi kõik. Finito.

... tutte le voci
andranno

anche gli uccelli
appena giorno
andranno via
via di qua

Marginaalid

Midagi selles härras meenutas mulle pianist Ashkenazy't, kui ta New Melody House (Uus tn 5) trepikojast väljus. Hallid juuksed, ülikond, maneerid.

Pärast me läksime Smaugi hiigelkambaga Elvasse ujuma. Asi kujunes selliseks, et tüübid mängisid vees palli ja alasti Oudekki seisis keset järve hulpiva palgi peal ja mängis, et ta on pallimängusegaja.

Ja AH-64 Apachedena ründavad sääsed õgisid kõiki, kes ei olnud vee all.

Tegid valu kahvanägude punetavale nahale.

Home, sweet home

Ma nägin Kölni numbriga autot Tartus. Kölle Alaaf!
Ja Leverkuseni numbriga autot. Jawohl FC Bayer Leverkusen!
 
Mõtlesin, et räägiks tüüpidega. Aga mida ma oleksin osanud öelda... 
 
Et Köln on lahe? (ma ei usu seda)
 
Et ma elasin Kölnis? (ja edasi? liiatigi ma ei mäleta seda enam eriti)
 
Et ma olen ikka veel Kölni sisse kirjutatud? (rääkige ametnikega, noormees. Tschüß!)
 
Ja siis mulle meenus, et ma ei ole sakslane (hollandi nimega tüüp ei saa sakslane olla).
 
Ja siis ma läksin ära.
 
Vaadates tagasi. Kunagise kodu viirastusliku järellainetuse poole. Asja absurdne tuum seisnes selles, et Kölnis elades tekitasid Rootsi numbritega autod - tankimas ARALis Bleifreid - minus mingeid turbulentse. Ja harv soome keel Breite Straßel / Schildergassel.
 
Teise aspektina - sedapuhku virtuaalse kodutuse aspektina - hakkas mulle mõni tund hiljem orkutis silma, et Gab ei ole enam seal. Et Gab ei ole enam mu fänn, sest teda lihtsalt ei ole.
 
Gab, wo bist du? Obdachslos geworden - intern... internetlich?

Dico dico

Kas te teadsite, et hämarik jaguneb kolmeks? Mina ei teadnud, et on:
 
a) tsiviilne hämarik - midagi on veel näha
b) nautiline hämarik - merel saab veel maamärkide järgi navigeeruda
c) astronoomiline hämarik - mitte tuhkagi pole näha
 
Smaug käis Atlantises ja ütles, et sealsed tüdrukud jagunevad ka kolmeks:
 
a) need, kes tahavad, et nendega tantsitaks ja neile jook välja tehtaks
b) kes tahavad, et nendega tantsitaks ja pärast lähisuhe loodaks
c) kes tahavad vabaneda vaginaalsest rutiinist, ükskõik mida see parasjagu ka ei tähendaks
 
Smaug ütles, et temasse esimesest pilgust ei armuta.
 
Smaug ütles, et pooltel juhtudel ta saab korvi.
 
Smaug ütles, et tal seekord viienda tibiga õnnestus.
 
Smaug ütles.
 
Ja läks kaubahalli alumisest sissekäigust sisse.
 
 
Ja ma ei teadnud, et päike loojub meil 3 minutit. Ja et Päikese läbimõõt on pool kraadi. Ei teadnud enne, kui Maarika_Isa_Peeter ütles.
 
Ja Maarika ütles, et kui teile Edinburghis ilm ei meeldi, siis oodake kaks minutit.
 
Maarika ütles, et ta on enda tunded oma itaalia boifrendi vastu ära unustanud. Ta ütles, et ei viitsi talle lennuki vastu minna.
 
Aga läks ikka.
 
Ütles niisamate.

Foto da tenere

Daana Otsa on viimase peal pildistada. Ta lihtsalt tõmbab kaadri käima. On dünaamiline. Liigutab ennast nii, nagu eurooplased end liigutada ei suuda.

Tegime 15-pildise seeria kusagil Bikers' Pubi kandis. Pean küll tunnistama, et locationi otsimiseks kulus oma 4 tundi. Sest mitte ainult modell. Ja mitte ainult optika (sedapuhku 300 mm teletoru) ei tee pildist pilti. Keskkonda peab ka olema - mida uduseks keerata, mida pika fookusega kompressida...

Hangover on the 4th of July

Haljalast jõuab küll 40 minutiga Tallinna, samas peab arvestama mõningate hüpekatega.

Haljalasse mineku jällegi tingis asjaolu, et Bachblumil oli vaja kusagil Kuusalus kontsert anda. Koos Anu Tauliga, keda ma pildistasin ja kellel on vähemasti miljon ilmet. Ja pärast seda kontserti oli vaja Bachblumil jumalateenistus mängida. Ja pärast teenistust mingitele pulmalistele akordioni kammida. Ja siis mingi kidramehega haltuurale minna. Saate aru, geniaalne jazz-pianist Bachblum käib niiviisi haltuuradel sülti mängimas.

Probleem algas sellest, et haltuurasektsiooniga kaasnes ühtlasi ka lauale jäetud kilone viin, mille Bachblum sissejuhatuseks üksinda ära libistas.

Alguses talle nagu ei laksanudki see 60-protsendine vesi. Aga neljanda seti algul saabus isamees, kes nägi välja nagu Indrek Hirve/Jack Baueri ristand, ja lõi loo poole pealt lihtsalt kinni. Sest "Ei, aeg ei oota, ei-ei..." - hoolimata fusionlikust põhjast ja keevitavatest kidrasoolodest - sisaldas Bachblumi seisundile juba täiesti vastuvõetamatuks muutunud vokaalmeloodikat.

Aga tolleks hetkeks oli juba koitnud Independence Day.

Bachblumi NYCi-lendamise päev.

Paremate jahimaade päev.