Saagu või sitem

Ühe Kreutzwaldi tänava nurga peal oleva maja rohelise plangu sees snaiperikuuli ei ole. Tegelikult ei ole enam planku ka. Tegelikult ei olnud plangu sees kuuli ka varem, sest inimene jäi kuuli tee peale ette - ületas kuuliteed vales kohas. Ühesõnaga, seda inimest ka enam ei ole, sest kuuliteel ei kehti esimeses klassis pähetaotud reegel enne-vaata-vasakule-siis-vaata-paremale. Ja mälestustahvlit ka ei ole - kokkuklopsitut, fotode ja meeleheitega läbisegi, mille Veronika Dari sõbrad talle tegid. Tõenäoliselt jõuetus raevus.

Fassungslos,
sprachlos,
ratlos...
Na was ist los?

Mitte midagi muud, kui et seal on kinnisvaraarendus. Inimesed surevad, aga kinnisvara areneb ikka edasi. Ma usun, et keegi kusagil kirjutab kunagi veel kinnisvarahümni, kus ei puudu read
"güprokil on oma saatus,
kuradile käigu paatos". Või midagi sellist. Pohhui, peaasi, et riimuks.

Eestlased on kohe selline rahvas, kellel on toimunu ees mark. On kohe selline mentaliteet, et "parem, kui poleks oldki - saagu vai sitemb". Nii on nad oma 700-aastase orjapõlve kohas paberisse augu kustutanud ja üritanud seda pärast lappida jäätmekonteinerist tuuri pandud graffiti-jupiga "Eestlased - mis siis, et suvalised Ida-Euroopa jollerid - on ikkagi äravalitud rahvas".

Täpselt sama moodi kustutati auk Veronika Dari kohale - ei mingit amuletti, teraslille, kivi kirjaga "Veronika ei otsustanud surra", kuldset kellukest. Mitte midagi. Null. Zeero. Nothing.

Ja kardetavasti on otsa saanud see aeg, kus sisaliku tee kivil jättis jälje. Praegu jätavad jälgi hoopis teised asjad; rahavood ja Bemmi kummid. Aa-jee.