Damals. In Nippes

Seda maja ARALi Tankstelle ja Sedanstraße nurga peal täitis kopituse ja sõjajärgse arhitektuuri hõng. Maja Riehler Straße 10 siis. Kölnis.

Riileaštraasse-tseen. Auf gut Kölsch gesagt.

Kui ma kolisin Riehler Straßele - see oli kunagi ammu: veel siis, kui ma Riehler Straßele kolisin -, siis ma elasin teisel korrusel koridori lõpus, eraldi soklis, millesse viis kolmeastmeline trepp.

Sellesse soklisse, kus keegi peale minu kunagi ei käinud, hiivasin ma kohe alguses enda kingariiuli. Ikeast sebitud. Puust. 39.- DEM, 20-jährige Garantie gegen Durchrostung. Lohistasin selle riiuli enda privaatsoklisse ja ei teinud teist nägugi. Enne kui tuli vastaskorterist Frau Zick, naeratas enda hästikasvatatud peidetudkurja imalsaksanaeratust ja käskis mul enda riiul korterisse tagasi koristada.

- Schönen Tag noch!
- Ihnen auch.

Rohkem ma tookord ei öelnudki. Lähtuvalt printsiibist "võidad lahingu, kaotad sõja" tekkis umbes poolteist aastat hiljem sellesama koridori kõige käidavamasse kohta auto. Citroen 2CV "Ente".

Zweizylindermotor,
luftgekühlt,
zwei Ventile,
597 cm3

Also noch mal: ühel hommikul seisis Riehler Str. 10 teisel korrusel lihtsalt auto. Uskuge või mitte. Lahtivõetud. Mittemingitvärvi. Auto koos käigukasti, uste, rataste, pedaalide, istmete ja muu tränaga. Ilusasti seinte äärde ladustatud nagu lammutuses. Tahad, lähed mööda; tahad, vaatad; tahad, pead peenikest naeru.

See auto vedeles meil selles koridoris vähemalt kuu aega ja Frau Zick pidi sellest iga jummala päev mööda ukerdama.

Paras.