A mezza via

Oudekki tahtis sellest küll esimesena kirjutada, aga mina jõudsin ette.

Essa!

Tähendab asi algas sellest, et kuigi me jaanipäeval ei saanud Kamikazesse sisse, ei jätnud me ikkagi jonni. Itaalia jonni. Ja sõimegi seal lõpuks ikkagi, kuulates autost kaasavõetud Ruggerit.

Cupido: È Ruggeri molto famoso?
Mar: Si. In Italia.

Kuni tuli ettekandja ja võttis kaasa mu klaasi ja toppis sellesse mu salvräti.

"Minu klaas sõi punase salvräti ära," ütlesin mina. Ettekandja tardus (non c'era tardi). Punkteerus. Üritas teha kõike, et klaas ei oleks olnud nii läbematu oma paberisöömishoos.

Ütlesin talle, et ma ütlesin talle seda niisama.

Naljaviluks.

Pärast itaallaste uttutõmmet hängasime Vanalinnas ja leidsime mingist pubist blond-blondi tibi, kes rääkis kahe brünett-brüneti kutiga itaalia keelt. Mõneti. Valesti.

Ferrara ja Cupido puhul oli see cool, et nad olid konstantselt sillas. Maakri tänava arhitektuurikonglomeraadi, Sterpude maalide, Eesti toolide, Bikers' Pubi, küüslauguleibade, Hotell Tallinki, Viru keskuse ja kõige muu peale, mis on lahe.

Nüüd nad siis on ajutiselt uttu tõmmanud. Kui tõele näkku vaadata, on nad parasjagu poolel teel siia tagasi.