Å dø alene - surra üksinda

See kamp hääletavaid tüdrukuid, kelle ma Tähetorni hotelli juurest peale võtsin, ei saanud kuni lõpuni aru, et nad mitte mingil juhul ei peaks mind teietama. Lubasin endale, et ajan järgmisel hommikul habemetüüka maha.

Ajasingi.
Ülejärgmisel.

Endi sõnul olid need tüdrukud seitsmeteistkümnesed ja ma ei uskunud seda. Algusest peale ei uskunud. Kui ma pärast Maarikale helistasin, siis tema ka ei uskunud – algusest peale mitte. Me naersime vastastikku. Maarikaga. Läbi vastastikku kasvava depressiooni. Läbi kahesajakilomeetrise sooja detsembriöö, milles oli pigem oktoobrit. Ütlesin Maarikale, et ma lähen autot pesema, sest see määrib juba meetrikauguselt mööda minnes riideid. Ütlesin, aga ei läinud. Läksin hoopis Google Earth'iga surfama – vaatama kohti, kus ma olen õnnelik olnud. Ja Maarika muusikat kuulama. Nagu igal õhtul nüüd. Ja mõnikord hommikul.

See kamp hääletavaid tüdrukuid küsis autos, kas Pikachuu on mu lapse oma. Aga mul ei ole ju last. Siis nad rääkisid omavahel, kuidas nad teisi tüdrukuid olid suudelnud. Rääkisid ja vaatasid, kas ma võtan vedu. Aga depressioon oli mu veo juba endale võtnud. Kui nad Järve Statoilis Mondeost välja valgusid, üritasid nad linna sõiduks ära rääkida sinise sport-Neoniga tumedapäist noormeest. Ei õnnestunud.

*****

Üks meie ühine sõber võttis voli ja ütles ühe meie ühise tuttava kohta „Überbeib“. Tagaselja, selga tabavalt. Eeskätt mitte käte pärast (kunstküüned, liim alati ridikülis). Ja eeskätt mitte ka jalgade pärast (sätendavad teksad – Naomi? Cotton Collection?). Vaid mingi pretsedenditu keskendumishulluse pärast iseenda visuaaliale. Ma saan Überbeibega ikka läbi. Me püüame alati jääda teine teisele poole optikat – mina optika taha ja Überbeib selle ette. Me oleme üksikud ja pikale tutvusele vaatamata täiesti võõrad. Aga ma lasen tal ennast ära kasutada. Et pääseda suremisest üksinda.

Slik står de last og brast.
Slik slipper de å dø
alene

De tviholder på fortiden,
då han va tøff og hon va pen,
og de tar en slager om igjen:
Den om å vere to.

[Jan Eggum]