teisipäev, detsember 12, 2006

Å dø alene - surra üksinda

See kamp hääletavaid tüdrukuid, kelle ma Tähetorni hotelli juurest peale võtsin, ei saanud kuni lõpuni aru, et nad mitte mingil juhul ei peaks mind teietama. Lubasin endale, et ajan järgmisel hommikul habemetüüka maha.

Ajasingi.
Ülejärgmisel.

Endi sõnul olid need tüdrukud seitsmeteistkümnesed ja ma ei uskunud seda. Algusest peale ei uskunud. Kui ma pärast Maarikale helistasin, siis tema ka ei uskunud – algusest peale mitte. Me naersime vastastikku. Maarikaga. Läbi vastastikku kasvava depressiooni. Läbi kahesajakilomeetrise sooja detsembriöö, milles oli pigem oktoobrit. Ütlesin Maarikale, et ma lähen autot pesema, sest see määrib juba meetrikauguselt mööda minnes riideid. Ütlesin, aga ei läinud. Läksin hoopis Google Earth'iga surfama – vaatama kohti, kus ma olen õnnelik olnud. Ja Maarika muusikat kuulama. Nagu igal õhtul nüüd. Ja mõnikord hommikul.

See kamp hääletavaid tüdrukuid küsis autos, kas Pikachuu on mu lapse oma. Aga mul ei ole ju last. Siis nad rääkisid omavahel, kuidas nad teisi tüdrukuid olid suudelnud. Rääkisid ja vaatasid, kas ma võtan vedu. Aga depressioon oli mu veo juba endale võtnud. Kui nad Järve Statoilis Mondeost välja valgusid, üritasid nad linna sõiduks ära rääkida sinise sport-Neoniga tumedapäist noormeest. Ei õnnestunud.

*****

Üks meie ühine sõber võttis voli ja ütles ühe meie ühise tuttava kohta „Überbeib“. Tagaselja, selga tabavalt. Eeskätt mitte käte pärast (kunstküüned, liim alati ridikülis). Ja eeskätt mitte ka jalgade pärast (sätendavad teksad – Naomi? Cotton Collection?). Vaid mingi pretsedenditu keskendumishulluse pärast iseenda visuaaliale. Ma saan Überbeibega ikka läbi. Me püüame alati jääda teine teisele poole optikat – mina optika taha ja Überbeib selle ette. Me oleme üksikud ja pikale tutvusele vaatamata täiesti võõrad. Aga ma lasen tal ennast ära kasutada. Et pääseda suremisest üksinda.

Slik står de last og brast.
Slik slipper de å dø
alene

De tviholder på fortiden,
då han va tøff og hon va pen,
og de tar en slager om igjen:
Den om å vere to.

[Jan Eggum]

teisipäev, detsember 05, 2006

Das Wetter in NRW

Kuigi mul oli tervis jälle halvem, kolasime me ikkagi Frau Hirschiga mööda Maardu tööstushooneid - kaukaasialikult kullininalise tüdrukuga, keda meelitavad vertikaalid. Ronisime sisse sellesse tollilattu, kus meid Oudekkiga kunagi soomlasteks peeti. Hämardus juba. Välisvalgus keerdus totaalselt siniseks ja tollilaost paistis 3200K. Täiesti eri balansiga valgused jooksid üksteiseks üle ja sulasid kokku, joonistades kivimudru kohale korstnate siluette. Ja ennast vastu aega katkijooksnud hoonete muhakaid. Päeval olime me vaadanud auke hoonete põrandates, millest kasvasid aimatavalt välja äraviidud metallreservuaaride astraalkehad. Ja kui oli juba pimedaks minemas, jõudsime me tollilattu. Ronisime lihtsalt redeleid pidi üles ja läksime trasportlindi kõrvalt käsikaudu majja. Me olime päris kõrgel. Ja kui juba väga tugevalt lõhnas NH3 järele, nägime me tohutuid valge väetise mägesid.

Me liikusime hääletult edasi veel maa peal olles - Frau Hirschil lotendamas käes silt, mille venekeelsest hoiatusest me kumbki päriselt aru ei saanud. Silt, mille ta betoonipraole osutades õliseks oli teinud. Sest keset pimedust jooksev pragu osutus keset pimedust kükitavaks õlinõuks. Me leidsime uue maja, mis lõhnas presspuidu järele, jutustades enda klaasvillast seintega oma poolikut lugu. Taamal helkisid Saksa õlimahutite metallturvised kontravalguses. Ja kui me ümber pooliku aiatüüka keerasime, sai kontravalgusest peavalgus. Selles maastikku muutvas niiskes õhtus hõljus mingit plastikat. Tahked materjalid paistsid vedelate ja vedelad tahketena. Agregaatolekud näisid meiega justkui pokkerit mängivat. Lagunenud estakaadi pealt vaadates jooksid all raudteel vedelevad väetisevagunid teleoptilisse perspektiivimoonutusse: lihtsalt - asja eest teist taga, ilma et nad oleksid kaugel olnud.

Ja pärast paanikaalgeid leidsime me lõpuks oma auto üles. Täiesti muutunud maastikult.

Tundub kodune tunne talvituda niimoodi Eestis. Käia kampsuniga detsembris, Pentax'i nokats peas. See kõik võib olla erinev küll talvest Ciudad de Méxicos, talvest Grand Bassas, talvest Puerto Rico de Gran Canarias. Aga see siin ei ole erinev talvest Rheini orus, kus võib aasta ringi kolada suvalistes kohtades, keel vestil ja vest kampsunil - minu Rheini orus. Ja sapine märkus "Kölner Wetter" kõlab balti kontekstis komplimendina:

"Am Donnerstag anfangs recht freundlich, spätnachmittags mit auffrischendem Wind neuer Regen, um 10 Grad. Am Freitag schauerartiger Regen, dabei zeitweise stürmisch, um 11 Grad. Am Samstag wechselhaft, etwas kühler."

Hiljem, kui ma bussiga lõuna suunas sõitsin, näis lennujaama hotelli sinine tüpograafiašedööver ütlevat hoopis midagi muud kui tavaliselt: "Ülemister". Ma istusin viimases pingis selles bussis. Pikachuu kaasas nagu alati. Kõrge otsmikuga kiitsakas härra üle mu istme osutus ülivaikse telefonivestluse põhjal sakslaseks. Mul ei olnud jõudu temaga juttu alustada. Aga ma sain ta kohalolust endale meelerahu. Üle pika aja. Sihtpunktis endale järele tellitud autot oodates nägin ma, kuidas ta lähimasse hotelli siirdus.