No 9 Odatey street

Mataki! See oli isegi paksu oranzh-hallika sisaliku jaoks ootamatu – tema ette otse puuvõrast kukkunud kera koosnes selgelt kahest erinevast tegelasest ja oli selgelt kahte erinevat värvi. Kera rabeles mõnda aega, kriiskas demonstratiivselt ja lendas siis minema: kahes erinevas isikus ja kahte eri suunda. See oli olnud kopuleeruv paarike. Puu võras oli iseenesest tohutult ruumi: lehestik moodustas seal viibijate ümber poolkera. Põhimõtteliselt oli seal piisavalt ruumi, et vabalt ringi lennata – ja siis järsku selline prohmakas. Sisalikul ei olnud otseselt midagi laupäevahommikuse loomaporri vastu (LIVE in your back yard), aga tegelikult oli ta tulnud betoonist teejupi peale kätekõverdusi tegema. Käpakõverdusi, kui täpsem olla. Teejupp asus otse terrassi vastas ja tahtmatult haistis ta, kuidas kaks valgenahalist kuju seal mingit jubedust õgisid. Ühest kohvitassist oli miniatuurne loik rinnatisele loksunud. Sisalik jooksis minema. Või muutis asukohta, kui täpsemalt väljenduda. Ta istus valgele, roosade rantidega kiviaiale ja vaatas liblikat, kes laperdas üle Eagle Vision Institute’i rohelise reklaambänneri. Connecting the World through Education seisis valges kirjas täpsustus. Ta korrigeeris saba asendit aial, lükates selle 4:45 asendist 6:05 peale. Tema selja taha jääva terrassi rinnatisel olid sipelgad kohviloigu leidnud – need tegelased sõid ilmselt kõike. Kaks päeva tagasi oli ta pealt näinud, kuidas kogu see kamp põõsa alla pandud praetud kartuli tükikesele puhta vuugi tegi. Pärast oli viis auku maa sees ja kartulist ei jälgegi. Nüüd siis kohv. Eks ta ole. Juua nad seda ju ei saanud, vaid pidid ootama, kuni vedelik enam-vähem ära kuivab, et see siis kokku kraapida. Mnjah. Sisalik tundis kerget vibratsiooni aias; seda tekitanud takso möödus koliseva majesteetlikkusega, tagaklaasil kiri “Still. Let’s pray”.