Natural born jumpcutter

Istusin Nankani hoovis puu all pingi peal, lugesin Murakami ühte inglisekeelset tõlget ja ootasin põhimõtteliselt, et keegi veel "Business Weeki" reklaami võttele kohale ilmuks. Täiesti mittekoosseisulise tegelasena laekus sisalik. Ja siis ma sain aru, mis värk sisalikega üldse on. Asi on selles, et nad proovivad sind silmapilguga haneks tõmmata. See on puhas ajastuse küsimus: sel ajal, kui sa silma pilgutad, liiguvad nad teise kohta ja teevad näo, nagu nad oleks kogu aeg selles teises kohas olnud. Punkt a...b — zumpf! Mõnikord see õnnestub, mõnikord mitte. Sisalike nägudega on seejuures üks teine ja hoopis pikem jutt. Kokkuvõttes nad pakuvad sulle jump cut`i, montaazhiviga, kaht üldplaani, mis omavahel kopka eest ei monteeru. Nankani hoovi sisalik nillis kastmiskraanist tilkuvat vett. Sisalik on kiirem kui vesi. Sisalik on ühtlasi kiirem kui mõte - tema enda mõte seejuures. Ta peab mõtte enne valmis mõtlema ja siis liigutama, sest muidu võib midagi veel untsu minna. Põhjus, miks ta nii vähe liigutab, on mõtete paljusus ta laperguses peas. Nii et sel ajal, kui tilk kastmiskraanist kukkuma hakkas, mõtles sisalik mõtte lõpuni ja jooksis tilga alla.

Nädal aega hiljem ütles Hemant hoopis ühel teisel võttel hoopis ühte teist asja.
- "Täna karjuvad vist küll kõik kõigi peale," ütles Hemant, "Aga minu meelest inimene ei arene, kui ta korduvas situatsioonis reageerib sama moodi, nagu ta varem on juba reageerinud".
- "Novott," ütlesin mina, "Situatsiooni tuleb üllatada, eksole".
Pärast seda hakkas täieliku fuck-upiga alanud päev väikest viisi sujuma. Hemanti kõrva taha oli tätoveeritud liblikas, pahkluule kanepileht - ja minu meelest alasäritas ta kogu kolme päeva materjali paari ava ulatuses.