esmaspäev, september 25, 2006

Irrenhaus

Lühidalt ja täiesti ebaelegantselt. Ja ka keerutamata: kätte on jõudnud aeg, mil ma ENAM EI SUUDA lugeda Eesti pressi. Ei mingit hommikust veebi-Postimeest. Ega veebi-Päevalehte. Ja miks? Sest iga kord, kui ma eestikeelset pressi loen, valdab mind tunne, et mind valatakse sitaga üle.

Veel lühidamalt: mu veebipäev hakkab nüüd millegi muuga. Frankfurteriga näiteks. Hoolimata kohutavast Transrapidi-kräšist Emslandis. Ja et mulle Eesti uus president tegelt meeldib. Aga ma lihtsalt ei ela seda värki siin üle.

ICH HALT'S NICH' MEHR AUS!

Või teisisõnu:
Zwei plus zwei ist zweiundzwanzig -
Wenn du es glaubst, dann gib mir Bescheid.

[Keimzeit]

teisipäev, september 19, 2006

Dammi l'estate

See oli esimene päev Belgias. Pärast ööd, mis möödunud kiirteed vaadates - punast valgustust vaheldumas kollasega. Järgnesid unesegane kohvihommik ebaselgetel asjaoludel avatud bütiigis, varane ookean, tapvalt kuum augustipäev, punases rüüs buddha munk, kes tahtis mulle raamatuid müüa. Ja ärasõit inimtühja Brüggesse - Põhjamere Veneetsiasse -, kus me täiesti juhuslikult jooksime kokku Venno Lauluga - hämariku paiku. Me olime tulnud Eschweilerist, söönud ennast Bonnis ogaraks (Entspannen mit Hannen), ja keegi ei tahtnud tagasi minna.

See pidi olema kontsertturnee, aga meeletud sabad piiridel ja passidega huiamine cancellisid kogu me kava. Ja siis me lihtsalt sõitsime.

Oostendesse ma ei jõudnud tänavusel suvel - kuigi seda sai mõeldud. Ega Brüggesse - kuigi oli plaanis. Ega Londonisse (Colchesterist rääkimata) - kuigi see pidi olema täiesti kindel pauk. Teisalt. Ma äkki ei peakski käima seal, kus ma juba olen olnud. Teisalt - saated lähevad ju ikka kordusesse. Nii et 14 aasta tagune ookean, mis hakkas paistma pärast tõusu kivitrepil - hommikul pool kuus -, võiks ju ometi kordusesse minna.

Oostende, Ost Ende - ookean lõppeb idas.

Ma pole küll suurem asi Ramazzotti-kuulaja, aga üks ta laul tuli meelde. Nüüd hiljuti. Kui ma mõtlesin, et Eesti suve arvelt lihtsalt ei saa kompromisse teha. Et pole nagu, millest alla tingida. "Anna mulle suvi - lühem kui praegune, aga intensiivne ja kirgas". Riimita tõlked on kahvatud.

*****
dammi l'estate più breve che c'è
ma intensa e colorata
come una corsa di biciclette
che ti sorprende sulla strada
*****

Mul oli vastupandamatu soov minna Itaaliasse, kui ma elasin Norras. Aga mul ei olnud raha. Ja siis me mängisime tennist nädalavahetuseti - saksatar Kirsten Rau'ga. Ja kuulasime Ramazzottit. Ja Ruggerit. Ja Kirsten - keda norralased hääldavad [šjirsten] - ütles seepeale ainult, et Itaalia ei ole tema maa. "Italia er ikke mitt land". Me rääkisime norra keelt. Kõik teised rääkisid ju ka. Halb vabandus? - En dårlig unnskyld?

Ja nii ma siis olin üksinda enda hullusega, et Bergenist, vihmarannikult kuidagi moodigi minema saada.