Immer schneller da

Mar: "Kle see arvuti tahab nüüd ka enne bootimist, et ma F1 vajutaksin".
Oudekki: "Äkki arvutil on siis ka Alonso üle hea meel".

Mul on ka. Hea meel, et Schumi ei võitnud seda hooaega. Ma mõtlesin, et ükskõik kes, aga peaasi, et mitte Schumi. Naljakas, sest andekad inimesed võiksid ju võita.

Kunagi, kui Ayrton Senna da Silva iseenda tagarattaga piki pead sai ja kunagi enam F1 ei sõitnud, sain ma uudistest alguses aru, et Schumacher sai surma. Ja siis ma mõtlesin, et hea, et see Sennaga ei juhtunud. Aga juhtus ikka. "In Life Unbeatable - In Death Irreplaceable," ütleb Senna tumedatooniline veebileht veel praegugi.

Tegelt on motospordiga hoopis see teema, et on täiesti respektitu niiviisi kütust kulutada, sest nafta ei saa sinu omaks, kui sa ta ostad - see jääb ikka maailma naftaks, mida tohib kulutada ainult äärmisel vajadusel. Ringrajal võimalikult kiiresti sõitmine ei ju ole äärmine vajadus - jõuda veel kiiremini sinna, kus sa just olid? Mismõttes, maivõi.

Oli vist DSF, mis pärast Brasiilia etappi Schumist noorpõlvesalvestusi eetrisse lasi - Schumi kardiga, Schumi mehhaanikuna. Ja - pärit Kerpenist, kusagilt Kölni-tagusest kolkast - oli see mingi kummaline segu Kölschist ja veel millestki, mida ta toona kõneles. Nüüd räägib Schumi Standarddeutschi. Vaid vokaliseeritud r-id ja ilus-markantne Ach-Laut viitavad ta pärinemisele Rhein-Ruhri aladelt. Maailm ei globaliseeru. Inimesed globaliseeruvad.

Hilisem otselülitus mingisse pubisse - punastes Ferrari-türpides fännid, ühes käes loosung tüüpi "Schumi wir lieben dich!", ja teises läbivettinud taskurätt - pani lihtsalt pead vangutama.

*****

Jeder Popel fährt 'nen Opel
Jeder Affe fährt 'nen Ford
Jeder Blödmann fährt 'nen Porsche
Jeder Arsch 'nen Audi Sport
Jeder Spinner fährt 'nen Manta
Jeder Dödel Jaguar
Nur Geniesser fahren Fahrrad
Und sind immer schneller da

Hör mal wie die Sprache spricht

Et Aadu Luukas on surnud, sain ma teada juhuslikult, kui tsentristide Big Bossi abikaasa seda jutu sees mainis. Eesti meediat ma enam ju ei tarbi. Ma loen Frankfurterit - loen easy'lt cooli lehte. Ja mõtlen vahel keele piiride peale. Et kui suur on keele taluvus. Ja millal saab keelest pidgin. Ja millal on kõik veel chill.

Näiteks üks juhtlõikudest tänases Frankfurteris on selline: „This goes out to the ladies!“ - so leitet Brendon Urie, der Sänger von „Panic! at the Disco“, den Song „Lying is The Most Fun a Girl Can Have Without Taking Her Clothes Off“ ein.

Pealkiri audioblogidest rääkival artiklil Frankfurteris lendas lingvistiliselt samasse väravasse: "Die Jukebox der Pandora".

Denglisch on selle nähtuse nimi, aga šokiks pole põhjust. Sest karta pole midagi. Sest saksa keel ei kao kuhugi. Sest sakslasi on pealt 80 miljoni.

Saksa keel on juba terve igaviku olnud anglofiilne. Keel on muutuv nähtus, kasvav organism.

Die Party
Das Handy
Der Computer

Ma mõtlen, et kui võõrkeelne sõna on saksa keeles oma artikli leidnud, siis on sellel sõnal justkui topeltkodakondsus.

Topelt ei kärise,
käpelt ei torise.

Manchmal wird der Mann im Mond

Kunstkuu ülessaamisega Voorimehe tänavasse oli ikka tükk tegu. Hängasime, pead kuklas, raekoja platsiga külgnevas kvartalis ja üritasime sobivat katust välja peilida. See Voorimehe tänav on neetult kitsas. Ja seal on teatraalselt palju erinevaid inimesi, kes - iga kord mööda minnes - poetavad omakeskis järjest jaburama fraasi. Pärast seda, kui Oudekki oli katusele pääsemise osas telefonis neli minutit mingi vene mafioosoga vestelnud, jäi see seis, et kuivõrd otse vajamineva katuse all asus boheemide hostel, siis me lihtsalt otsustasime, et mingil hetkel saabuvad tüübid oma häärbanisse ja meie seame neid fakti ette, et nende katusest saab kunstkuu jalam.

Tüübid tulid. Jalam sai. "Kuule, mille ma siis HMI-le ette panen - CTO või CTB?" - "Noooh, ma isiklikult eelistan alati sinist". Ja kuu sai endale filtriks CTB 1/2. Pärast kolme sõitu - "Ma siia kriipsu ei tõmba, jäta meelde, et esimene fookus on 1.5-st tiba eespool" - ja lõputuid duubleid - "Jää üks samm vasakule. Valmis? Kaamera" - "Mootor" - "Ja palun" selgus, et oli alguses, mis oli, aga kunstkuu mahavõtmisega läheb ikka päris jamaks.

Auto järele minnes kõõlusid Pika jala alumise otsa ööjahedal müüripealsel kaks tüdrukut nagu lastud varesed. Ajasime juttu. Taksot neil ei olnud, sest ükski takso lihtsalt ei viitsinud neid Viimsisse visata. Mingil ajal muutus meie inglisekeelne vestlus saksakeelseks: "Und wie spät ist's jetzt?" - "Halb vier schon" - "Scheiße". Sleppisin nad võttepaika, mille vastaskatusel härrased lõpuks ometi kuud ära koristasid. Hiljem viskas režissöör need neiud Viimsisse. Nad olid Kölnist. Ja tänulikud.

*****

Jeden Abend knipst der Mann im Mond sein Licht an
damit man auf der Erde noch was sieht