Deine Kerze hat keinen Docht

Tundub, et neil on kodus teenijad - neil kõigil, kes tilgutavad prill-laua peale, pissivad potist mööda ja ei tõmba vett.

Tundub, nagu neil oleks enda keelest pohhui - neil, kes kirjutavad poodidesse silte.

Tundub, et neil ei ole kunagi olnud muret parkimiskoha leidmisega - neil, kes joonte puudumisel tõmbavad keset tühja kohta kässari peale -, aga ma ei usu seda, sest see ei ole võimalik. Ma ei usu ka, et neil on teenijad. Ja ma arvan, et oma sisemuses nad fännavad enda keelt.

Ma arvan, et nad ei ole võimelised mõtlema. Et nad ei saa aru, kui väikesed nad on - naeruväärselt bravuurikad, lahmivalt üleolevad. Nad ei jumalda väikesi asju, sest need asjad on ju väikesed - veel väiksemad kui nemad. Ometi palju vähem väiklasemad kui nemad.

Neil puudub kammeransamblitunnetus - oskus lugeda teiste pause, oskus häälestuda, oskus hingata koos, oskus jõuda ühise temponi hetkega. Nad ei ole sotsialistid. Ega pühakud. Ega üldse märkimisväärsed tegijad. Ometi on neil tugevaid oskusi, näiteks S-triatlon: süüa, sittuda ja seksida rajult.

Nad on autistliku ühiskonna autahvlipoisid enda empaatia- ja kommunikatsioonipankrotis. Või tsiteerides Grönemeyerit:

es steckt kein geist mehr in der flasche
fürs paradies fehlt die phantasie
die falschen wünsche in erfüllung
keine liebe, keine poesie

keine gefahr, keine abenteuer
gleichförmigkeit
gleichförmigkeit, melancholie