Flugzeuge im Bauch

Grönemeyeril on selline laul. Aga see selleks. Mul on nüüd järjestikku kolmel kuul vaja lennukiga lennata ja see on... see on paha. Halb.
Pahalb.
Mitte asi iseenesest, aga. Just see rippumise tunne. Põrandata olemise tunne. Maandumise hirm. Ja hirm, et ei maandugi. Ja kindlus selles osas, et _õhku_me_ei_jää_. Ka siis, kui meid õhku lastakse.

Nii et mul on nüüd lennukid kõhus. Täna. Ja homme. Ja ülehomme, kui ma Tegeli poole lendan. Tegelikult Tegellikult... siis mul on ka lennukid kõhus. Ja ma ise olen lennukis sees. Ja ma ei tea, mis saab.

Aga juuap kuidagi ikka saab. Sest varem on ju ka kuidagi saanud. Kui saab hästi, siis saab Berliini näha. Potsdamer Platzi. Ja Unter den Lindenit. Ja Jerusalem Straßet võib-olla.

alles tut weh
hab' flugzeuge in meinem bauch
kann nichts mehr essen