Vi på Grand Princess

"Mine suvehommikul Stockholmi Strandvägsbryggale ja vaata, kas seal seisab väike valge skäärilaev, mille nimi on Soolavares I" — Lindgren

Me läksime ja vaatasime. Aga mitte Stockholmis, vaid Tallinnas - kruiisikail, mis Linnahalli-tagusest kapsastunud võsast välja kasvab ja kus nüüd on hoopis teine maailm, valgete laevade maailm. Ja univormis pruunide poiste maailm, kellele ma kindlasti lehvitaksin, kui ma oleksin tüdruk.

Anyway, me loivasime sinna, et saada teada, kuhu tegelikult siis Maggie ja Armando 23. augustil oma kruiisitripiga saabuvad.

("Mis Mägi ja Armando," mõtlesin ma alguses, "Mis pagana Mägi?")

Ühesõnaga loivasime sinna ja sattusime mujale. Hoopis teise kohta, mis peaks Tallinnast olema väga kaugel. Ajasime päid kuklasse ja vahtisime Grand Princessi nagu mingit imeasja. Nagu mingit Messengeri, kõrgumas üle meie peade.

See Grand Princess oli nagu ujuv linn. Chill Out City, peites mullivannidega kajuteid peegelklaaside taga.

Ja siis tuli prügiauto ja hiigellaev peegeldus prügiauto tuuleklaasilt eriti veidra kujuga tagasi, nii et ma lähen sinna kunagi veel. Mitte ainult peegeldust pildistama. Tähendab seda küll ka, aga ma lähen mujal olema.