Hangover on the 4th of July

Haljalast jõuab küll 40 minutiga Tallinna, samas peab arvestama mõningate hüpekatega.

Haljalasse mineku jällegi tingis asjaolu, et Bachblumil oli vaja kusagil Kuusalus kontsert anda. Koos Anu Tauliga, keda ma pildistasin ja kellel on vähemasti miljon ilmet. Ja pärast seda kontserti oli vaja Bachblumil jumalateenistus mängida. Ja pärast teenistust mingitele pulmalistele akordioni kammida. Ja siis mingi kidramehega haltuurale minna. Saate aru, geniaalne jazz-pianist Bachblum käib niiviisi haltuuradel sülti mängimas.

Probleem algas sellest, et haltuurasektsiooniga kaasnes ühtlasi ka lauale jäetud kilone viin, mille Bachblum sissejuhatuseks üksinda ära libistas.

Alguses talle nagu ei laksanudki see 60-protsendine vesi. Aga neljanda seti algul saabus isamees, kes nägi välja nagu Indrek Hirve/Jack Baueri ristand, ja lõi loo poole pealt lihtsalt kinni. Sest "Ei, aeg ei oota, ei-ei..." - hoolimata fusionlikust põhjast ja keevitavatest kidrasoolodest - sisaldas Bachblumi seisundile juba täiesti vastuvõetamatuks muutunud vokaalmeloodikat.

Aga tolleks hetkeks oli juba koitnud Independence Day.

Bachblumi NYCi-lendamise päev.

Paremate jahimaade päev.