Home, sweet home

Ma nägin Kölni numbriga autot Tartus. Kölle Alaaf!
Ja Leverkuseni numbriga autot. Jawohl FC Bayer Leverkusen!
 
Mõtlesin, et räägiks tüüpidega. Aga mida ma oleksin osanud öelda... 
 
Et Köln on lahe? (ma ei usu seda)
 
Et ma elasin Kölnis? (ja edasi? liiatigi ma ei mäleta seda enam eriti)
 
Et ma olen ikka veel Kölni sisse kirjutatud? (rääkige ametnikega, noormees. Tschüß!)
 
Ja siis mulle meenus, et ma ei ole sakslane (hollandi nimega tüüp ei saa sakslane olla).
 
Ja siis ma läksin ära.
 
Vaadates tagasi. Kunagise kodu viirastusliku järellainetuse poole. Asja absurdne tuum seisnes selles, et Kölnis elades tekitasid Rootsi numbritega autod - tankimas ARALis Bleifreid - minus mingeid turbulentse. Ja harv soome keel Breite Straßel / Schildergassel.
 
Teise aspektina - sedapuhku virtuaalse kodutuse aspektina - hakkas mulle mõni tund hiljem orkutis silma, et Gab ei ole enam seal. Et Gab ei ole enam mu fänn, sest teda lihtsalt ei ole.
 
Gab, wo bist du? Obdachslos geworden - intern... internetlich?