Manchmal wird der Mann im Mond

Kunstkuu ülessaamisega Voorimehe tänavasse oli ikka tükk tegu. Hängasime, pead kuklas, raekoja platsiga külgnevas kvartalis ja üritasime sobivat katust välja peilida. See Voorimehe tänav on neetult kitsas. Ja seal on teatraalselt palju erinevaid inimesi, kes - iga kord mööda minnes - poetavad omakeskis järjest jaburama fraasi. Pärast seda, kui Oudekki oli katusele pääsemise osas telefonis neli minutit mingi vene mafioosoga vestelnud, jäi see seis, et kuivõrd otse vajamineva katuse all asus boheemide hostel, siis me lihtsalt otsustasime, et mingil hetkel saabuvad tüübid oma häärbanisse ja meie seame neid fakti ette, et nende katusest saab kunstkuu jalam.

Tüübid tulid. Jalam sai. "Kuule, mille ma siis HMI-le ette panen - CTO või CTB?" - "Noooh, ma isiklikult eelistan alati sinist". Ja kuu sai endale filtriks CTB 1/2. Pärast kolme sõitu - "Ma siia kriipsu ei tõmba, jäta meelde, et esimene fookus on 1.5-st tiba eespool" - ja lõputuid duubleid - "Jää üks samm vasakule. Valmis? Kaamera" - "Mootor" - "Ja palun" selgus, et oli alguses, mis oli, aga kunstkuu mahavõtmisega läheb ikka päris jamaks.

Auto järele minnes kõõlusid Pika jala alumise otsa ööjahedal müüripealsel kaks tüdrukut nagu lastud varesed. Ajasime juttu. Taksot neil ei olnud, sest ükski takso lihtsalt ei viitsinud neid Viimsisse visata. Mingil ajal muutus meie inglisekeelne vestlus saksakeelseks: "Und wie spät ist's jetzt?" - "Halb vier schon" - "Scheiße". Sleppisin nad võttepaika, mille vastaskatusel härrased lõpuks ometi kuud ära koristasid. Hiljem viskas režissöör need neiud Viimsisse. Nad olid Kölnist. Ja tänulikud.

*****

Jeden Abend knipst der Mann im Mond sein Licht an
damit man auf der Erde noch was sieht