Natural born jumpcutter

Istusin Nankani hoovis puu all pingi peal, lugesin Murakami ühte inglisekeelset tõlget ja ootasin põhimõtteliselt, et keegi veel "Business Weeki" reklaami võttele kohale ilmuks. Täiesti mittekoosseisulise tegelasena laekus sisalik. Ja siis ma sain aru, mis värk sisalikega üldse on. Asi on selles, et nad proovivad sind silmapilguga haneks tõmmata. See on puhas ajastuse küsimus: sel ajal, kui sa silma pilgutad, liiguvad nad teise kohta ja teevad näo, nagu nad oleks kogu aeg selles teises kohas olnud. Punkt a...b — zumpf! Mõnikord see õnnestub, mõnikord mitte. Sisalike nägudega on seejuures üks teine ja hoopis pikem jutt. Kokkuvõttes nad pakuvad sulle jump cut`i, montaazhiviga, kaht üldplaani, mis omavahel kopka eest ei monteeru. Nankani hoovi sisalik nillis kastmiskraanist tilkuvat vett. Sisalik on kiirem kui vesi. Sisalik on ühtlasi kiirem kui mõte - tema enda mõte seejuures. Ta peab mõtte enne valmis mõtlema ja siis liigutama, sest muidu võib midagi veel untsu minna. Põhjus, miks ta nii vähe liigutab, on mõtete paljusus ta laperguses peas. Nii et sel ajal, kui tilk kastmiskraanist kukkuma hakkas, mõtles sisalik mõtte lõpuni ja jooksis tilga alla.

Nädal aega hiljem ütles Hemant hoopis ühel teisel võttel hoopis ühte teist asja.
- "Täna karjuvad vist küll kõik kõigi peale," ütles Hemant, "Aga minu meelest inimene ei arene, kui ta korduvas situatsioonis reageerib sama moodi, nagu ta varem on juba reageerinud".
- "Novott," ütlesin mina, "Situatsiooni tuleb üllatada, eksole".
Pärast seda hakkas täieliku fuck-upiga alanud päev väikest viisi sujuma. Hemanti kõrva taha oli tätoveeritud liblikas, pahkluule kanepileht - ja minu meelest alasäritas ta kogu kolme päeva materjali paari ava ulatuses.

Lingvistile keelt kõrva!

Ma mõtlesin, et kirjutan Skype'i adminnidele, et ei ole vaja kirjutada "viimase 30-ne päeva" vestlusi, sest käändelõppu pole tarvis markeerida arvu juures, onju. Aga ma ei leidnud kohta, kus ja kellele kirjutada ja siis ma mõtlesin, et savi. Õigemini mulle tuli meelde, et tegelt on mul juba jupp aega poogen ja sügavalt kama kogu eesti keele ortograafiast - ja seda alates hetkest, kui sõnale show-bisnis kinnitati normeering "sõubisnis". Sõubisnis - so what? Ja mulle tuli meelde, et "internet" tuleb kirjutada suure tähega (samas kui "suur täht" ise tuleb kirjutada väikese tähega).

Ja kõigi meeldetulekute järel tuli mulle veel meelde, et üks eesti-ameerika segaperekonnast pärit laps ütles: "Mina hate'in eesti keelt!".

*****
Manche meinen lechts und rinks kann man nicht velwechsern werch ein illtum.

*****
Me Maarikaga istusime mingis prantsuse stiilis hipi-lokaalis, kus olid keeratavad lülitid. Ja kõrvallauas istusid teismelised tüdrukud, kellest üks rääkis, et ta kogu selle aja ei olnud tegelikult Mehise peale mõelnud. Ja mina mõtlesin, et tiinekatel ON huvitav elu, sest neid impressivad väikesed must-valged asjad, mida nad näevad värvilistena. Ma kardan, et viimased 6...7 aastat ei ole mind isiklikult eriti miski impressinud ja sellest on ikka päris kahju kohe.

Pärast ütles Maarika, et ta tuleb Mehhikost tagasi 17nda öösel vastu 20ndat. Pikk öö. Eks ta ole. Ma peaksin igatahes olema sel ajal sügavas Aafrikas ja ma loodan, et seal mind miski ikka impressib. Muidu tekib küll tunne, et minuga on täitsa pekkis.

Quiero saber

Ma veel ei tea. Aga mulle tundub, et investori töö meenutab natuke fotograafi oma. Just hetke tabamise osas. Selles osas, kas ja kuidas sa oskad situatsiooni prognoosida. Kas ja kuidas sa oskad olla reaalsusest kolm sekundit ees, fokusseerida ja vajutada. Tsakk! Täpselt õigel ajal.

Ma arvan, et ma saan varsti teada. Eeldusel, et üleval olevad arved mulle varsti ikka ära makstakse.

Üks asi on masendav. Mitte seotud aktsiaturgudega, vaid sellega, et ülejärgmises lauas minust istub JÄLLE üks paarike, kes JÄLLE räägib inglise keelt kohhutava aktsendiga. Seekord on aktsent tüdrukul.

Enivei nägin ma öösel unes, et ma olin ostnud Viisnurga aktsiaid. Viisnurga hoone oli ka sealsamas - unenäos. Ja läbi hommikuhämaruse paistsid Viisnurga akendest tõusvad aktsiad, millest osad osutusid lähemal vaatlemisel klappredeleiks. Pärast logis mingi tüüp ennast minu läppariga börsi sisse.

Siis ma tõusin üles ja läksin WC-sse.

Deine Kerze hat keinen Docht

Tundub, et neil on kodus teenijad - neil kõigil, kes tilgutavad prill-laua peale, pissivad potist mööda ja ei tõmba vett.

Tundub, nagu neil oleks enda keelest pohhui - neil, kes kirjutavad poodidesse silte.

Tundub, et neil ei ole kunagi olnud muret parkimiskoha leidmisega - neil, kes joonte puudumisel tõmbavad keset tühja kohta kässari peale -, aga ma ei usu seda, sest see ei ole võimalik. Ma ei usu ka, et neil on teenijad. Ja ma arvan, et oma sisemuses nad fännavad enda keelt.

Ma arvan, et nad ei ole võimelised mõtlema. Et nad ei saa aru, kui väikesed nad on - naeruväärselt bravuurikad, lahmivalt üleolevad. Nad ei jumalda väikesi asju, sest need asjad on ju väikesed - veel väiksemad kui nemad. Ometi palju vähem väiklasemad kui nemad.

Neil puudub kammeransamblitunnetus - oskus lugeda teiste pause, oskus häälestuda, oskus hingata koos, oskus jõuda ühise temponi hetkega. Nad ei ole sotsialistid. Ega pühakud. Ega üldse märkimisväärsed tegijad. Ometi on neil tugevaid oskusi, näiteks S-triatlon: süüa, sittuda ja seksida rajult.

Nad on autistliku ühiskonna autahvlipoisid enda empaatia- ja kommunikatsioonipankrotis. Või tsiteerides Grönemeyerit:

es steckt kein geist mehr in der flasche
fürs paradies fehlt die phantasie
die falschen wünsche in erfüllung
keine liebe, keine poesie

keine gefahr, keine abenteuer
gleichförmigkeit
gleichförmigkeit, melancholie

Saagu või sitem

Ühe Kreutzwaldi tänava nurga peal oleva maja rohelise plangu sees snaiperikuuli ei ole. Tegelikult ei ole enam planku ka. Tegelikult ei olnud plangu sees kuuli ka varem, sest inimene jäi kuuli tee peale ette - ületas kuuliteed vales kohas. Ühesõnaga, seda inimest ka enam ei ole, sest kuuliteel ei kehti esimeses klassis pähetaotud reegel enne-vaata-vasakule-siis-vaata-paremale. Ja mälestustahvlit ka ei ole - kokkuklopsitut, fotode ja meeleheitega läbisegi, mille Veronika Dari sõbrad talle tegid. Tõenäoliselt jõuetus raevus.

Fassungslos,
sprachlos,
ratlos...
Na was ist los?

Mitte midagi muud, kui et seal on kinnisvaraarendus. Inimesed surevad, aga kinnisvara areneb ikka edasi. Ma usun, et keegi kusagil kirjutab kunagi veel kinnisvarahümni, kus ei puudu read
"güprokil on oma saatus,
kuradile käigu paatos". Või midagi sellist. Pohhui, peaasi, et riimuks.

Eestlased on kohe selline rahvas, kellel on toimunu ees mark. On kohe selline mentaliteet, et "parem, kui poleks oldki - saagu vai sitemb". Nii on nad oma 700-aastase orjapõlve kohas paberisse augu kustutanud ja üritanud seda pärast lappida jäätmekonteinerist tuuri pandud graffiti-jupiga "Eestlased - mis siis, et suvalised Ida-Euroopa jollerid - on ikkagi äravalitud rahvas".

Täpselt sama moodi kustutati auk Veronika Dari kohale - ei mingit amuletti, teraslille, kivi kirjaga "Veronika ei otsustanud surra", kuldset kellukest. Mitte midagi. Null. Zeero. Nothing.

Ja kardetavasti on otsa saanud see aeg, kus sisaliku tee kivil jättis jälje. Praegu jätavad jälgi hoopis teised asjad; rahavood ja Bemmi kummid. Aa-jee.

Å dø alene - surra üksinda

See kamp hääletavaid tüdrukuid, kelle ma Tähetorni hotelli juurest peale võtsin, ei saanud kuni lõpuni aru, et nad mitte mingil juhul ei peaks mind teietama. Lubasin endale, et ajan järgmisel hommikul habemetüüka maha.

Ajasingi.
Ülejärgmisel.

Endi sõnul olid need tüdrukud seitsmeteistkümnesed ja ma ei uskunud seda. Algusest peale ei uskunud. Kui ma pärast Maarikale helistasin, siis tema ka ei uskunud – algusest peale mitte. Me naersime vastastikku. Maarikaga. Läbi vastastikku kasvava depressiooni. Läbi kahesajakilomeetrise sooja detsembriöö, milles oli pigem oktoobrit. Ütlesin Maarikale, et ma lähen autot pesema, sest see määrib juba meetrikauguselt mööda minnes riideid. Ütlesin, aga ei läinud. Läksin hoopis Google Earth'iga surfama – vaatama kohti, kus ma olen õnnelik olnud. Ja Maarika muusikat kuulama. Nagu igal õhtul nüüd. Ja mõnikord hommikul.

See kamp hääletavaid tüdrukuid küsis autos, kas Pikachuu on mu lapse oma. Aga mul ei ole ju last. Siis nad rääkisid omavahel, kuidas nad teisi tüdrukuid olid suudelnud. Rääkisid ja vaatasid, kas ma võtan vedu. Aga depressioon oli mu veo juba endale võtnud. Kui nad Järve Statoilis Mondeost välja valgusid, üritasid nad linna sõiduks ära rääkida sinise sport-Neoniga tumedapäist noormeest. Ei õnnestunud.

*****

Üks meie ühine sõber võttis voli ja ütles ühe meie ühise tuttava kohta „Überbeib“. Tagaselja, selga tabavalt. Eeskätt mitte käte pärast (kunstküüned, liim alati ridikülis). Ja eeskätt mitte ka jalgade pärast (sätendavad teksad – Naomi? Cotton Collection?). Vaid mingi pretsedenditu keskendumishulluse pärast iseenda visuaaliale. Ma saan Überbeibega ikka läbi. Me püüame alati jääda teine teisele poole optikat – mina optika taha ja Überbeib selle ette. Me oleme üksikud ja pikale tutvusele vaatamata täiesti võõrad. Aga ma lasen tal ennast ära kasutada. Et pääseda suremisest üksinda.

Slik står de last og brast.
Slik slipper de å dø
alene

De tviholder på fortiden,
då han va tøff og hon va pen,
og de tar en slager om igjen:
Den om å vere to.

[Jan Eggum]

Das Wetter in NRW

Kuigi mul oli tervis jälle halvem, kolasime me ikkagi Frau Hirschiga mööda Maardu tööstushooneid - kaukaasialikult kullininalise tüdrukuga, keda meelitavad vertikaalid. Ronisime sisse sellesse tollilattu, kus meid Oudekkiga kunagi soomlasteks peeti. Hämardus juba. Välisvalgus keerdus totaalselt siniseks ja tollilaost paistis 3200K. Täiesti eri balansiga valgused jooksid üksteiseks üle ja sulasid kokku, joonistades kivimudru kohale korstnate siluette. Ja ennast vastu aega katkijooksnud hoonete muhakaid. Päeval olime me vaadanud auke hoonete põrandates, millest kasvasid aimatavalt välja äraviidud metallreservuaaride astraalkehad. Ja kui oli juba pimedaks minemas, jõudsime me tollilattu. Ronisime lihtsalt redeleid pidi üles ja läksime trasportlindi kõrvalt käsikaudu majja. Me olime päris kõrgel. Ja kui juba väga tugevalt lõhnas NH3 järele, nägime me tohutuid valge väetise mägesid.

Me liikusime hääletult edasi veel maa peal olles - Frau Hirschil lotendamas käes silt, mille venekeelsest hoiatusest me kumbki päriselt aru ei saanud. Silt, mille ta betoonipraole osutades õliseks oli teinud. Sest keset pimedust jooksev pragu osutus keset pimedust kükitavaks õlinõuks. Me leidsime uue maja, mis lõhnas presspuidu järele, jutustades enda klaasvillast seintega oma poolikut lugu. Taamal helkisid Saksa õlimahutite metallturvised kontravalguses. Ja kui me ümber pooliku aiatüüka keerasime, sai kontravalgusest peavalgus. Selles maastikku muutvas niiskes õhtus hõljus mingit plastikat. Tahked materjalid paistsid vedelate ja vedelad tahketena. Agregaatolekud näisid meiega justkui pokkerit mängivat. Lagunenud estakaadi pealt vaadates jooksid all raudteel vedelevad väetisevagunid teleoptilisse perspektiivimoonutusse: lihtsalt - asja eest teist taga, ilma et nad oleksid kaugel olnud.

Ja pärast paanikaalgeid leidsime me lõpuks oma auto üles. Täiesti muutunud maastikult.

Tundub kodune tunne talvituda niimoodi Eestis. Käia kampsuniga detsembris, Pentax'i nokats peas. See kõik võib olla erinev küll talvest Ciudad de Méxicos, talvest Grand Bassas, talvest Puerto Rico de Gran Canarias. Aga see siin ei ole erinev talvest Rheini orus, kus võib aasta ringi kolada suvalistes kohtades, keel vestil ja vest kampsunil - minu Rheini orus. Ja sapine märkus "Kölner Wetter" kõlab balti kontekstis komplimendina:

"Am Donnerstag anfangs recht freundlich, spätnachmittags mit auffrischendem Wind neuer Regen, um 10 Grad. Am Freitag schauerartiger Regen, dabei zeitweise stürmisch, um 11 Grad. Am Samstag wechselhaft, etwas kühler."

Hiljem, kui ma bussiga lõuna suunas sõitsin, näis lennujaama hotelli sinine tüpograafiašedööver ütlevat hoopis midagi muud kui tavaliselt: "Ülemister". Ma istusin viimases pingis selles bussis. Pikachuu kaasas nagu alati. Kõrge otsmikuga kiitsakas härra üle mu istme osutus ülivaikse telefonivestluse põhjal sakslaseks. Mul ei olnud jõudu temaga juttu alustada. Aga ma sain ta kohalolust endale meelerahu. Üle pika aja. Sihtpunktis endale järele tellitud autot oodates nägin ma, kuidas ta lähimasse hotelli siirdus.