Augeinaugereden

Aktsendiküsimuse me mõtlesime täna välja. Aktsendivastuse õigemini. Et miks on eestlastel saksa keeles enamasti talumatu aktsent. Näiteks Kadrioru Saksa Gümnaasiumi õpilastel, kellel on ometi saksa õpetajad. Miks?

Ja me mõtlesime välja - wir haben's uns ausgedacht! Point on selles, et hääldusalus on osa identiteedist. Hääldusalus ja lausemeloodika. Ja ega identiteet ei ole ju niisama tsurkimiseks - identiteet on pidamiseks. Pead oma aidentitit nagu koera; viid hommikul jalutama ja õhtul paned ketti. Asi tahe ("Muki, kassasaad, maivõi!!! Koht! - KOHT!!"). Lingvistiline respektitus on selle kõrval tipid-täpid.

Põhiline on, et koer lesta ei laseks ja identiteet jalutama ei läheks. See on mingi alalhoid, onju. Kusjuures täbar on see, et kui välismaalased peaksid Eestis justkui eesti kultuuri ala hoidma ja kõik on väegade leilis, kui seda ei toimu - siis mujal (Muja Liitvabariigis, eksju) on see teema, et eestlased hoiavad seal ikkagi ainult iseennast alal ja neid eriti ei koti see, et kui nad juba mujal on, siis seal ruulib juba Muja.

Meil siin käis mingi statistikafirma tädi ja küsis mingeid imelikke küsimusi võileivakatete kohta. Ja pärast ta rääkis juttu. Liiga palju - sellest, kuidas ta elas USAs ja kuidas nad ostsid poest igast stuffi, kasutasid ja viisid siis jälle tagasi. Ja ta rääkis ja rääkis. Ja tema loomulikult ei teinud selliseid tükka - need teised noh. Ja me vaikselt mõtlesime, et EI OLE VAJA isegi kaaluda seda, kas eestlastele USA viisarežiim kuidagi lihtsamaks teha või mitte - see ei vii kuhugi. Sest nad ei sobi tsiviliseeritud riikidesse, sest nad ei saa aru, mida nad teevad. Sest neil on 700 aastat orjapõlve, kusjuures meri ulatub ka täiesti juhtumisi orjapõlvini. Ja kauss on neil katki ja lurr on neil lahja ja saksa ees nad ei kummarda - sest vahet ju pole, sest neil on kuupalk.

*****
Daß es Dir leid tut, sag´ es mir
daß es Dir leid tut, zeig´ es mir
laß uns Aug´ in Aug´ reden
in die Seele seh´n
uns ´ne Chance geben
und wir werden uns wieder verstehen

[Hartmut Engler]