"Speaking of Now"...

... tõin ma Manhattanilt kaasa. Plaadi, mis on lindistatud Manhattanil. Right Track Studios. See stuudio jäi minust sinna.

Muusikaakadeemia fonoteegis on üks fonotaust, mille nimi on "Aur tuleb tänavakaevust". Ma siis nüüd vaatasin neid kaeve. Ja selgus, et see aur ise ikka ei tee häält. Tänavakaevud mõnikord teevad, aga teistsugust kui selles taustas.

Need aurud jäid ka minust Manhattanile. Kollaste taksode vahele. Ja poolikute sireenidega operatiivautode vahele.

Jääb üha segasemaks, kuidas ma aastaid Saksamaal elasin ja kogu sealse üleregulatsiooni juures veel enam-vähem täie mõistuse juurde jäin. USA-s üleregulatsiooni ei ole. Printsiip "It somehow works" on piisav põhjus igast reeglite kirjutamata jätmiseks. Sellest preisi-saksi ordnungihullusest ma sain igatahes alles USA-s aru.

Ma ei tea, kust võtavad LA stuudiod oma pikkade blondide juustega näitlejad. NYC-is ma sellise välimusega inimesi suurt ei näinud. Tegelt pole see oluline, kust nad need aarialased saavad. On hoopis küsimus MIKS nad neid eksponeerivad. Samal ajal kui on hoopis huvitavamat kaadrit, kes tänavatel ja metroodes ringi hängab; kujusid, kellest lõpuks ei saa enam aru, kas nad esindavad mõnda üleminekurassi või hoopis mingit segu.

Ja alles nüüd, kui ma nägin sirgeks kammitud juustega musti, sain ma aru, kui sarnaste tunnustega on mulatid ja okeaanlased-polüneeslased.

2000. aasta alguses oli Eestis üks selline poliitiline reklaam, mille copy oli "Valged võidavad". Uusen ütles mulle kohe, et see on rassistlik reklaam. Aga ma ei uskunud. Ma olin liiga sinisilmne.

Aga sinisilmsed ei võida. Ja valged ka ei võida - sellest ma olen nüüd aru saanud, olles ühes linnas esindanud selget vähemust. Ja küllap oli Uusenil rassismi osas ka õigus. Nii et paras aarialastele.