Mar

No 9 Odatey street

2010-05-12T20:24:00.001+03:00

Mataki! See oli isegi paksu oranzh-hallika sisaliku jaoks ootamatu – tema ette otse puuvõrast kukkunud kera koosnes selgelt kahest erinevast tegelasest ja oli selgelt kahte erinevat värvi. Kera rabeles mõnda aega, kriiskas demonstratiivselt ja lendas siis minema: kahes erinevas isikus ja kahte eri suunda. See oli olnud kopuleeruv paarike. Puu võras oli iseenesest tohutult ruumi: lehestik moodustas seal viibijate ümber poolkera. Põhimõtteliselt oli seal piisavalt ruumi, et vabalt ringi lennata – ja siis järsku selline prohmakas. Sisalikul ei olnud otseselt midagi laupäevahommikuse loomaporri vastu (LIVE in your back yard), aga tegelikult oli ta tulnud betoonist teejupi peale kätekõverdusi tegema. Käpakõverdusi, kui täpsem olla. Teejupp asus otse terrassi vastas ja tahtmatult haistis ta, kuidas kaks valgenahalist kuju seal mingit jubedust õgisid. Ühest kohvitassist oli miniatuurne loik rinnatisele loksunud. Sisalik jooksis minema. Või muutis asukohta, kui täpsemalt väljenduda. Ta istus valgele, roosade rantidega kiviaiale ja vaatas liblikat, kes laperdas üle Eagle Vision Institute’i rohelise reklaambänneri. Connecting the World through Education seisis valges kirjas täpsustus. Ta korrigeeris saba asendit aial, lükates selle 4:45 asendist 6:05 peale. Tema selja taha jääva terrassi rinnatisel olid sipelgad kohviloigu leidnud – need tegelased sõid ilmselt kõike. Kaks päeva tagasi oli ta pealt näinud, kuidas kogu see kamp põõsa alla pandud praetud kartuli tükikesele puhta vuugi tegi. Pärast oli viis auku maa sees ja kartulist ei jälgegi. Nüüd siis kohv. Eks ta ole. Juua nad seda ju ei saanud, vaid pidid ootama, kuni vedelik enam-vähem ära kuivab, et see siis kokku kraapida. Mnjah. Sisalik tundis kerget vibratsiooni aias; seda tekitanud takso möödus koliseva majesteetlikkusega, tagaklaasil kiri “Still. Let’s pray”.

Natural born jumpcutter

2009-06-16T16:27:00.003+03:00

Istusin Nankani hoovis puu all pingi peal, lugesin Murakami ühte inglisekeelset tõlget ja ootasin põhimõtteliselt, et keegi veel "Business Weeki" reklaami võttele kohale ilmuks. Täiesti mittekoosseisulise tegelasena laekus sisalik. Ja siis ma sain aru, mis värk sisalikega üldse on. Asi on selles, et nad proovivad sind silmapilguga haneks tõmmata. See on puhas ajastuse küsimus: sel ajal, kui sa silma pilgutad, liiguvad nad teise kohta ja teevad näo, nagu nad oleks kogu aeg selles teises kohas olnud. Punkt a...b — zumpf! Mõnikord see õnnestub, mõnikord mitte. Sisalike nägudega on seejuures üks teine ja hoopis pikem jutt. Kokkuvõttes nad pakuvad sulle jump cut`i, montaazhiviga, kaht üldplaani, mis omavahel kopka eest ei monteeru. Nankani hoovi sisalik nillis kastmiskraanist tilkuvat vett. Sisalik on kiirem kui vesi. Sisalik on ühtlasi kiirem kui mõte - tema enda mõte seejuures. Ta peab mõtte enne valmis mõtlema ja siis liigutama, sest muidu võib midagi veel untsu minna. Põhjus, miks ta nii vähe liigutab, on mõtete paljusus ta laperguses peas. Nii et sel ajal, kui tilk kastmiskraanist kukkuma hakkas, mõtles sisalik mõtte lõpuni ja jooksis tilga alla.

Nädal aega hiljem ütles Hemant hoopis ühel teisel võttel hoopis ühte teist asja.
- "Täna karjuvad vist küll kõik kõigi peale," ütles Hemant, "Aga minu meelest inimene ei arene, kui ta korduvas situatsioonis reageerib sama moodi, nagu ta varem on juba reageerinud".
- "Novott," ütlesin mina, "Situatsiooni tuleb üllatada, eksole".
Pärast seda hakkas täieliku fuck-upiga alanud päev väikest viisi sujuma. Hemanti kõrva taha oli tätoveeritud liblikas, pahkluule kanepileht - ja minu meelest alasäritas ta kogu kolme päeva materjali paari ava ulatuses.

Lingvistile keelt kõrva!

2009-02-18T20:54:00.005+02:00

Ma mõtlesin, et kirjutan Skype'i adminnidele, et ei ole vaja kirjutada "viimase 30-ne päeva" vestlusi, sest käändelõppu pole tarvis markeerida arvu juures, onju. Aga ma ei leidnud kohta, kus ja kellele kirjutada ja siis ma mõtlesin, et savi. Õigemini mulle tuli meelde, et tegelt on mul juba jupp aega poogen ja sügavalt kama kogu eesti keele ortograafiast - ja seda alates hetkest, kui sõnale show-bisnis kinnitati normeering "sõubisnis". Sõubisnis - so what? Ja mulle tuli meelde, et "internet" tuleb kirjutada suure tähega (samas kui "suur täht" ise tuleb kirjutada väikese tähega).

Ja kõigi meeldetulekute järel tuli mulle veel meelde, et üks eesti-ameerika segaperekonnast pärit laps ütles: "Mina hate'in eesti keelt!".

*****
Manche meinen lechts und rinks kann man nicht velwechsern werch ein illtum.

*****
Me Maarikaga istusime mingis prantsuse stiilis hipi-lokaalis, kus olid keeratavad lülitid. Ja kõrvallauas istusid teismelised tüdrukud, kellest üks rääkis, et ta kogu selle aja ei olnud tegelikult Mehise peale mõelnud. Ja mina mõtlesin, et tiinekatel ON huvitav elu, sest neid impressivad väikesed must-valged asjad, mida nad näevad värvilistena. Ma kardan, et viimased 6...7 aastat ei ole mind isiklikult eriti miski impressinud ja sellest on ikka päris kahju kohe.

Pärast ütles Maarika, et ta tuleb Mehhikost tagasi 17nda öösel vastu 20ndat. Pikk öö. Eks ta ole. Ma peaksin igatahes olema sel ajal sügavas Aafrikas ja ma loodan, et seal mind miski ikka impressib. Muidu tekib küll tunne, et minuga on täitsa pekkis.

Quiero saber

2008-02-28T16:38:00.000+02:00

Ma veel ei tea. Aga mulle tundub, et investori töö meenutab natuke fotograafi oma. Just hetke tabamise osas. Selles osas, kas ja kuidas sa oskad situatsiooni prognoosida. Kas ja kuidas sa oskad olla reaalsusest kolm sekundit ees, fokusseerida ja vajutada. Tsakk! Täpselt õigel ajal.

Ma arvan, et ma saan varsti teada. Eeldusel, et üleval olevad arved mulle varsti ikka ära makstakse.

Üks asi on masendav. Mitte seotud aktsiaturgudega, vaid sellega, et ülejärgmises lauas minust istub JÄLLE üks paarike, kes JÄLLE räägib inglise keelt kohhutava aktsendiga. Seekord on aktsent tüdrukul.

Enivei nägin ma öösel unes, et ma olin ostnud Viisnurga aktsiaid. Viisnurga hoone oli ka sealsamas - unenäos. Ja läbi hommikuhämaruse paistsid Viisnurga akendest tõusvad aktsiad, millest osad osutusid lähemal vaatlemisel klappredeleiks. Pärast logis mingi tüüp ennast minu läppariga börsi sisse.

Siis ma tõusin üles ja läksin WC-sse.

Deine Kerze hat keinen Docht

2008-02-05T22:59:00.000+02:00

Tundub, et neil on kodus teenijad - neil kõigil, kes tilgutavad prill-laua peale, pissivad potist mööda ja ei tõmba vett.

Tundub, nagu neil oleks enda keelest pohhui - neil, kes kirjutavad poodidesse silte.

Tundub, et neil ei ole kunagi olnud muret parkimiskoha leidmisega - neil, kes joonte puudumisel tõmbavad keset tühja kohta kässari peale -, aga ma ei usu seda, sest see ei ole võimalik. Ma ei usu ka, et neil on teenijad. Ja ma arvan, et oma sisemuses nad fännavad enda keelt.

Ma arvan, et nad ei ole võimelised mõtlema. Et nad ei saa aru, kui väikesed nad on - naeruväärselt bravuurikad, lahmivalt üleolevad. Nad ei jumalda väikesi asju, sest need asjad on ju väikesed - veel väiksemad kui nemad. Ometi palju vähem väiklasemad kui nemad.

Neil puudub kammeransamblitunnetus - oskus lugeda teiste pause, oskus häälestuda, oskus hingata koos, oskus jõuda ühise temponi hetkega. Nad ei ole sotsialistid. Ega pühakud. Ega üldse märkimisväärsed tegijad. Ometi on neil tugevaid oskusi, näiteks S-triatlon: süüa, sittuda ja seksida rajult.

Nad on autistliku ühiskonna autahvlipoisid enda empaatia- ja kommunikatsioonipankrotis. Või tsiteerides Grönemeyerit:

es steckt kein geist mehr in der flasche
fürs paradies fehlt die phantasie
die falschen wünsche in erfüllung
keine liebe, keine poesie

keine gefahr, keine abenteuer
gleichförmigkeit
gleichförmigkeit, melancholie

Saagu või sitem

2008-01-27T23:00:00.000+02:00

Ühe Kreutzwaldi tänava nurga peal oleva maja rohelise plangu sees snaiperikuuli ei ole. Tegelikult ei ole enam planku ka. Tegelikult ei olnud plangu sees kuuli ka varem, sest inimene jäi kuuli tee peale ette - ületas kuuliteed vales kohas. Ühesõnaga, seda inimest ka enam ei ole, sest kuuliteel ei kehti esimeses klassis pähetaotud reegel enne-vaata-vasakule-siis-vaata-paremale. Ja mälestustahvlit ka ei ole - kokkuklopsitut, fotode ja meeleheitega läbisegi, mille Veronika Dari sõbrad talle tegid. Tõenäoliselt jõuetus raevus.

Fassungslos,
sprachlos,
ratlos...
Na was ist los?

Mitte midagi muud, kui et seal on kinnisvaraarendus. Inimesed surevad, aga kinnisvara areneb ikka edasi. Ma usun, et keegi kusagil kirjutab kunagi veel kinnisvarahümni, kus ei puudu read
"güprokil on oma saatus,
kuradile käigu paatos". Või midagi sellist. Pohhui, peaasi, et riimuks.

Eestlased on kohe selline rahvas, kellel on toimunu ees mark. On kohe selline mentaliteet, et "parem, kui poleks oldki - saagu vai sitemb". Nii on nad oma 700-aastase orjapõlve kohas paberisse augu kustutanud ja üritanud seda pärast lappida jäätmekonteinerist tuuri pandud graffiti-jupiga "Eestlased - mis siis, et suvalised Ida-Euroopa jollerid - on ikkagi äravalitud rahvas".

Täpselt sama moodi kustutati auk Veronika Dari kohale - ei mingit amuletti, teraslille, kivi kirjaga "Veronika ei otsustanud surra", kuldset kellukest. Mitte midagi. Null. Zeero. Nothing.

Ja kardetavasti on otsa saanud see aeg, kus sisaliku tee kivil jättis jälje. Praegu jätavad jälgi hoopis teised asjad; rahavood ja Bemmi kummid. Aa-jee.

Å dø alene - surra üksinda

2006-12-12T22:55:00.000+02:00

See kamp hääletavaid tüdrukuid, kelle ma Tähetorni hotelli juurest peale võtsin, ei saanud kuni lõpuni aru, et nad mitte mingil juhul ei peaks mind teietama. Lubasin endale, et ajan järgmisel hommikul habemetüüka maha.

Ajasingi.
Ülejärgmisel.

Endi sõnul olid need tüdrukud seitsmeteistkümnesed ja ma ei uskunud seda. Algusest peale ei uskunud. Kui ma pärast Maarikale helistasin, siis tema ka ei uskunud – algusest peale mitte. Me naersime vastastikku. Maarikaga. Läbi vastastikku kasvava depressiooni. Läbi kahesajakilomeetrise sooja detsembriöö, milles oli pigem oktoobrit. Ütlesin Maarikale, et ma lähen autot pesema, sest see määrib juba meetrikauguselt mööda minnes riideid. Ütlesin, aga ei läinud. Läksin hoopis Google Earth'iga surfama – vaatama kohti, kus ma olen õnnelik olnud. Ja Maarika muusikat kuulama. Nagu igal õhtul nüüd. Ja mõnikord hommikul.

See kamp hääletavaid tüdrukuid küsis autos, kas Pikachuu on mu lapse oma. Aga mul ei ole ju last. Siis nad rääkisid omavahel, kuidas nad teisi tüdrukuid olid suudelnud. Rääkisid ja vaatasid, kas ma võtan vedu. Aga depressioon oli mu veo juba endale võtnud. Kui nad Järve Statoilis Mondeost välja valgusid, üritasid nad linna sõiduks ära rääkida sinise sport-Neoniga tumedapäist noormeest. Ei õnnestunud.

*****

Üks meie ühine sõber võttis voli ja ütles ühe meie ühise tuttava kohta „Überbeib“. Tagaselja, selga tabavalt. Eeskätt mitte käte pärast (kunstküüned, liim alati ridikülis). Ja eeskätt mitte ka jalgade pärast (sätendavad teksad – Naomi? Cotton Collection?). Vaid mingi pretsedenditu keskendumishulluse pärast iseenda visuaaliale. Ma saan Überbeibega ikka läbi. Me püüame alati jääda teine teisele poole optikat – mina optika taha ja Überbeib selle ette. Me oleme üksikud ja pikale tutvusele vaatamata täiesti võõrad. Aga ma lasen tal ennast ära kasutada. Et pääseda suremisest üksinda.

Slik står de last og brast.
Slik slipper de å dø
alene

De tviholder på fortiden,
då han va tøff og hon va pen,
og de tar en slager om igjen:
Den om å vere to.

[Jan Eggum]

Das Wetter in NRW

2006-12-05T23:13:00.001+02:00

Kuigi mul oli tervis jälle halvem, kolasime me ikkagi Frau Hirschiga mööda Maardu tööstushooneid - kaukaasialikult kullininalise tüdrukuga, keda meelitavad vertikaalid. Ronisime sisse sellesse tollilattu, kus meid Oudekkiga kunagi soomlasteks peeti. Hämardus juba. Välisvalgus keerdus totaalselt siniseks ja tollilaost paistis 3200K. Täiesti eri balansiga valgused jooksid üksteiseks üle ja sulasid kokku, joonistades kivimudru kohale korstnate siluette. Ja ennast vastu aega katkijooksnud hoonete muhakaid. Päeval olime me vaadanud auke hoonete põrandates, millest kasvasid aimatavalt välja äraviidud metallreservuaaride astraalkehad. Ja kui oli juba pimedaks minemas, jõudsime me tollilattu. Ronisime lihtsalt redeleid pidi üles ja läksime trasportlindi kõrvalt käsikaudu majja. Me olime päris kõrgel. Ja kui juba väga tugevalt lõhnas NH3 järele, nägime me tohutuid valge väetise mägesid.

Me liikusime hääletult edasi veel maa peal olles - Frau Hirschil lotendamas käes silt, mille venekeelsest hoiatusest me kumbki päriselt aru ei saanud. Silt, mille ta betoonipraole osutades õliseks oli teinud. Sest keset pimedust jooksev pragu osutus keset pimedust kükitavaks õlinõuks. Me leidsime uue maja, mis lõhnas presspuidu järele, jutustades enda klaasvillast seintega oma poolikut lugu. Taamal helkisid Saksa õlimahutite metallturvised kontravalguses. Ja kui me ümber pooliku aiatüüka keerasime, sai kontravalgusest peavalgus. Selles maastikku muutvas niiskes õhtus hõljus mingit plastikat. Tahked materjalid paistsid vedelate ja vedelad tahketena. Agregaatolekud näisid meiega justkui pokkerit mängivat. Lagunenud estakaadi pealt vaadates jooksid all raudteel vedelevad väetisevagunid teleoptilisse perspektiivimoonutusse: lihtsalt - asja eest teist taga, ilma et nad oleksid kaugel olnud.

Ja pärast paanikaalgeid leidsime me lõpuks oma auto üles. Täiesti muutunud maastikult.

Tundub kodune tunne talvituda niimoodi Eestis. Käia kampsuniga detsembris, Pentax'i nokats peas. See kõik võib olla erinev küll talvest Ciudad de Méxicos, talvest Grand Bassas, talvest Puerto Rico de Gran Canarias. Aga see siin ei ole erinev talvest Rheini orus, kus võib aasta ringi kolada suvalistes kohtades, keel vestil ja vest kampsunil - minu Rheini orus. Ja sapine märkus "Kölner Wetter" kõlab balti kontekstis komplimendina:

"Am Donnerstag anfangs recht freundlich, spätnachmittags mit auffrischendem Wind neuer Regen, um 10 Grad. Am Freitag schauerartiger Regen, dabei zeitweise stürmisch, um 11 Grad. Am Samstag wechselhaft, etwas kühler."

Hiljem, kui ma bussiga lõuna suunas sõitsin, näis lennujaama hotelli sinine tüpograafiašedööver ütlevat hoopis midagi muud kui tavaliselt: "Ülemister". Ma istusin viimases pingis selles bussis. Pikachuu kaasas nagu alati. Kõrge otsmikuga kiitsakas härra üle mu istme osutus ülivaikse telefonivestluse põhjal sakslaseks. Mul ei olnud jõudu temaga juttu alustada. Aga ma sain ta kohalolust endale meelerahu. Üle pika aja. Sihtpunktis endale järele tellitud autot oodates nägin ma, kuidas ta lähimasse hotelli siirdus.

Immer schneller da

2006-10-28T10:14:00.000+03:00

Mar: "Kle see arvuti tahab nüüd ka enne bootimist, et ma F1 vajutaksin".
Oudekki: "Äkki arvutil on siis ka Alonso üle hea meel".

Mul on ka. Hea meel, et Schumi ei võitnud seda hooaega. Ma mõtlesin, et ükskõik kes, aga peaasi, et mitte Schumi. Naljakas, sest andekad inimesed võiksid ju võita.

Kunagi, kui Ayrton Senna da Silva iseenda tagarattaga piki pead sai ja kunagi enam F1 ei sõitnud, sain ma uudistest alguses aru, et Schumacher sai surma. Ja siis ma mõtlesin, et hea, et see Sennaga ei juhtunud. Aga juhtus ikka. "In Life Unbeatable - In Death Irreplaceable," ütleb Senna tumedatooniline veebileht veel praegugi.

Tegelt on motospordiga hoopis see teema, et on täiesti respektitu niiviisi kütust kulutada, sest nafta ei saa sinu omaks, kui sa ta ostad - see jääb ikka maailma naftaks, mida tohib kulutada ainult äärmisel vajadusel. Ringrajal võimalikult kiiresti sõitmine ei ju ole äärmine vajadus - jõuda veel kiiremini sinna, kus sa just olid? Mismõttes, maivõi.

Oli vist DSF, mis pärast Brasiilia etappi Schumist noorpõlvesalvestusi eetrisse lasi - Schumi kardiga, Schumi mehhaanikuna. Ja - pärit Kerpenist, kusagilt Kölni-tagusest kolkast - oli see mingi kummaline segu Kölschist ja veel millestki, mida ta toona kõneles. Nüüd räägib Schumi Standarddeutschi. Vaid vokaliseeritud r-id ja ilus-markantne Ach-Laut viitavad ta pärinemisele Rhein-Ruhri aladelt. Maailm ei globaliseeru. Inimesed globaliseeruvad.

Hilisem otselülitus mingisse pubisse - punastes Ferrari-türpides fännid, ühes käes loosung tüüpi "Schumi wir lieben dich!", ja teises läbivettinud taskurätt - pani lihtsalt pead vangutama.

*****

Jeder Popel fährt 'nen Opel
Jeder Affe fährt 'nen Ford
Jeder Blödmann fährt 'nen Porsche
Jeder Arsch 'nen Audi Sport
Jeder Spinner fährt 'nen Manta
Jeder Dödel Jaguar
Nur Geniesser fahren Fahrrad
Und sind immer schneller da

Hör mal wie die Sprache spricht

2006-10-17T17:15:00.000+03:00

Et Aadu Luukas on surnud, sain ma teada juhuslikult, kui tsentristide Big Bossi abikaasa seda jutu sees mainis. Eesti meediat ma enam ju ei tarbi. Ma loen Frankfurterit - loen easy'lt cooli lehte. Ja mõtlen vahel keele piiride peale. Et kui suur on keele taluvus. Ja millal saab keelest pidgin. Ja millal on kõik veel chill.

Näiteks üks juhtlõikudest tänases Frankfurteris on selline: „This goes out to the ladies!“ - so leitet Brendon Urie, der Sänger von „Panic! at the Disco“, den Song „Lying is The Most Fun a Girl Can Have Without Taking Her Clothes Off“ ein.

Pealkiri audioblogidest rääkival artiklil Frankfurteris lendas lingvistiliselt samasse väravasse: "Die Jukebox der Pandora".

Denglisch on selle nähtuse nimi, aga šokiks pole põhjust. Sest karta pole midagi. Sest saksa keel ei kao kuhugi. Sest sakslasi on pealt 80 miljoni.

Saksa keel on juba terve igaviku olnud anglofiilne. Keel on muutuv nähtus, kasvav organism.

Die Party
Das Handy
Der Computer

Ma mõtlen, et kui võõrkeelne sõna on saksa keeles oma artikli leidnud, siis on sellel sõnal justkui topeltkodakondsus.

Topelt ei kärise,
käpelt ei torise.

Manchmal wird der Mann im Mond

2006-10-16T18:06:00.000+03:00

Kunstkuu ülessaamisega Voorimehe tänavasse oli ikka tükk tegu. Hängasime, pead kuklas, raekoja platsiga külgnevas kvartalis ja üritasime sobivat katust välja peilida. See Voorimehe tänav on neetult kitsas. Ja seal on teatraalselt palju erinevaid inimesi, kes - iga kord mööda minnes - poetavad omakeskis järjest jaburama fraasi. Pärast seda, kui Oudekki oli katusele pääsemise osas telefonis neli minutit mingi vene mafioosoga vestelnud, jäi see seis, et kuivõrd otse vajamineva katuse all asus boheemide hostel, siis me lihtsalt otsustasime, et mingil hetkel saabuvad tüübid oma häärbanisse ja meie seame neid fakti ette, et nende katusest saab kunstkuu jalam.

Tüübid tulid. Jalam sai. "Kuule, mille ma siis HMI-le ette panen - CTO või CTB?" - "Noooh, ma isiklikult eelistan alati sinist". Ja kuu sai endale filtriks CTB 1/2. Pärast kolme sõitu - "Ma siia kriipsu ei tõmba, jäta meelde, et esimene fookus on 1.5-st tiba eespool" - ja lõputuid duubleid - "Jää üks samm vasakule. Valmis? Kaamera" - "Mootor" - "Ja palun" selgus, et oli alguses, mis oli, aga kunstkuu mahavõtmisega läheb ikka päris jamaks.

Auto järele minnes kõõlusid Pika jala alumise otsa ööjahedal müüripealsel kaks tüdrukut nagu lastud varesed. Ajasime juttu. Taksot neil ei olnud, sest ükski takso lihtsalt ei viitsinud neid Viimsisse visata. Mingil ajal muutus meie inglisekeelne vestlus saksakeelseks: "Und wie spät ist's jetzt?" - "Halb vier schon" - "Scheiße". Sleppisin nad võttepaika, mille vastaskatusel härrased lõpuks ometi kuud ära koristasid. Hiljem viskas režissöör need neiud Viimsisse. Nad olid Kölnist. Ja tänulikud.

*****

Jeden Abend knipst der Mann im Mond sein Licht an
damit man auf der Erde noch was sieht

Irrenhaus

2006-09-25T21:20:00.001+03:00

Lühidalt ja täiesti ebaelegantselt. Ja ka keerutamata: kätte on jõudnud aeg, mil ma ENAM EI SUUDA lugeda Eesti pressi. Ei mingit hommikust veebi-Postimeest. Ega veebi-Päevalehte. Ja miks? Sest iga kord, kui ma eestikeelset pressi loen, valdab mind tunne, et mind valatakse sitaga üle.

Veel lühidamalt: mu veebipäev hakkab nüüd millegi muuga. Frankfurteriga näiteks. Hoolimata kohutavast Transrapidi-kräšist Emslandis. Ja et mulle Eesti uus president tegelt meeldib. Aga ma lihtsalt ei ela seda värki siin üle.

ICH HALT'S NICH' MEHR AUS!

Või teisisõnu:
Zwei plus zwei ist zweiundzwanzig -
Wenn du es glaubst, dann gib mir Bescheid.

[Keimzeit]

Dammi l'estate

2006-09-19T18:29:00.000+03:00

See oli esimene päev Belgias. Pärast ööd, mis möödunud kiirteed vaadates - punast valgustust vaheldumas kollasega. Järgnesid unesegane kohvihommik ebaselgetel asjaoludel avatud bütiigis, varane ookean, tapvalt kuum augustipäev, punases rüüs buddha munk, kes tahtis mulle raamatuid müüa. Ja ärasõit inimtühja Brüggesse - Põhjamere Veneetsiasse -, kus me täiesti juhuslikult jooksime kokku Venno Lauluga - hämariku paiku. Me olime tulnud Eschweilerist, söönud ennast Bonnis ogaraks (Entspannen mit Hannen), ja keegi ei tahtnud tagasi minna.

See pidi olema kontsertturnee, aga meeletud sabad piiridel ja passidega huiamine cancellisid kogu me kava. Ja siis me lihtsalt sõitsime.

Oostendesse ma ei jõudnud tänavusel suvel - kuigi seda sai mõeldud. Ega Brüggesse - kuigi oli plaanis. Ega Londonisse (Colchesterist rääkimata) - kuigi see pidi olema täiesti kindel pauk. Teisalt. Ma äkki ei peakski käima seal, kus ma juba olen olnud. Teisalt - saated lähevad ju ikka kordusesse. Nii et 14 aasta tagune ookean, mis hakkas paistma pärast tõusu kivitrepil - hommikul pool kuus -, võiks ju ometi kordusesse minna.

Oostende, Ost Ende - ookean lõppeb idas.

Ma pole küll suurem asi Ramazzotti-kuulaja, aga üks ta laul tuli meelde. Nüüd hiljuti. Kui ma mõtlesin, et Eesti suve arvelt lihtsalt ei saa kompromisse teha. Et pole nagu, millest alla tingida. "Anna mulle suvi - lühem kui praegune, aga intensiivne ja kirgas". Riimita tõlked on kahvatud.

*****
dammi l'estate più breve che c'è
ma intensa e colorata
come una corsa di biciclette
che ti sorprende sulla strada
*****

Mul oli vastupandamatu soov minna Itaaliasse, kui ma elasin Norras. Aga mul ei olnud raha. Ja siis me mängisime tennist nädalavahetuseti - saksatar Kirsten Rau'ga. Ja kuulasime Ramazzottit. Ja Ruggerit. Ja Kirsten - keda norralased hääldavad [šjirsten] - ütles seepeale ainult, et Itaalia ei ole tema maa. "Italia er ikke mitt land". Me rääkisime norra keelt. Kõik teised rääkisid ju ka. Halb vabandus? - En dårlig unnskyld?

Ja nii ma siis olin üksinda enda hullusega, et Bergenist, vihmarannikult kuidagi moodigi minema saada.

Aega hajali ajades

2006-08-12T09:59:00.000+03:00

"Deutschtum" - ei mäletagi, et ma oleks varem kuulnud seda sõna välja öeldavat. Pärast Kolmandat Riiki on need kaks silpi ainult sõnaraamatute prioriteet. 'Sakslus'. Sõnastikust seda välja ei jäeta, sest sakslased enda mälestusmärke ei teisalda: stabiilsema tuleviku huvides.

See võis olla MDR, mis näitas dokut Siebenbürgeri saksidest, Rumeenia sakslastest, keda nüüdseks on järele jäänud ainult 60 tuhat. Ma nägin selle doku lõppu, intervjuud ema ja tütrega - vana ema ja ta kolmekümnendates tütrega. See ema ütles, et nad on Rumeenias rohkem sakslased kui Saksamaa sakslased. Ja et nad hoiavad ennast alal. Ja et nad ei segune rumeenlastega. Ja ta tütar naeris hääletult. Piinlikkusest. Teadmisest, et ta emal võib küll õigus olla, aga 'sakslus' on praeguseks irrelevantne mõiste. Et "Deutschtum" on arhaism. Et praegu on Saksamaal avatuse ja teatud mentaliteedi säilitamine hoopis tähsam kui farss geneetilise puhtuse ümber.

Saksamaa suundub tulevikku. Eileõhtuses, 7 aastat vana comedy show' korduses seisis ühe stuudiodekoratsiooni peal silt "Ministerium der Zukunft" - tulevikuministeerium. See ongi osa tänase Saksamaa mentaliteedist. Reaalsuses väljendub see näiteks niisuguses töökuulutuses:

"EB Kameramann | Bundesweit | | Update | 10.08.2006
Wir suchen für verschiedene Projekte freie EB-Kameraleute/teams die noch wissen wie man mit einer BetaSP umgehen kann. /---/"

'Kes veel mäletavad, kuidas analoog-BETAga ümber käiakse'... kes veel mäletavad - nojah, ei saa salata, et suuremat osa Eesti eetrist täidab ikka veel just selles ajaloolises salvestusformaadis toodetud toodang.

You've got your orders better shoot on sight

2006-08-03T11:24:00.000+03:00

Standup - s.o. "reporter kaadris" - peaks olema kreatiivne saatelõik. Mitte et paneme kaamera käima ja küll vaataja ära vaatab, kuidas vuntsidega onu päheõpitud teksti annab. Keskplaanis - taustaks võsa ja tükike maja puuvooderdist. SEE_EI_OLE_STANDUP.

Ka see ei ole standup, kui sama onu Tornimäe kvartalis - vasak näopool päikesepaistes, parem varjus - vaatajaga räägib. See asi ei ole esteetiliselt standup, sest korralik standup on läbikomponeeritud - ta ei lase kanalit vahetada, ta veab saate käima. Mida lühem on saade, seda kiiremini tuleb see käima tõmmata. Ja ilma stilistita onud staatilises keskplaanis ei ole paraku parim strateegia selleks.

Standup on žanr žanris. Ja sellel žanril on omad reeglid: seda ei saa salvestada lahtise avaga, sest standupis on taust tähtis - taust, mis peaks rääkima pool juttu ise. Seda ei tehta ka pohhui valgusega, sest kontseptsioonitu kontseptsioon teeb vaataja rahutuks.

Aeg-ajalt ikka juhtub, et tuleb teha pisut haltuurat. Veel võib juhtuda, et opp ei saa pilti kätte punktist, kus ta tahaks salvestada. Aga standup ei ole see koht, kus niisuguseid asju juhtub. Standup on saate visiitkaart. Standupi eelduseks on karisma. Sitta standup'i ei vabanda välja rahapuudusega - vähemalt minu ees mitte.

AK toimetuses öeldakse ikka, et kui mujal maailmas tehakse uudistesaadet selleks, et uudiseid näidata, siis Eestis tehakse uudiseid selleks, et saade saaks eetrisse minna. Aga seda ei ole vaja.

Samamoodi ei ole standup'i vaja teha selleks, et formaat näeb ette. Standup'i tehakse hoopis selleks, et formaat näeb ette karjuva vajaduse standupiks. N'est-ce pas?

Tahate teada, kuidas standup'i kiiresti, odavalt ja veenvalt purki saada? Call me any time! - mu telefon on 51 74641 ja kontonumber 22 100 515 0734.

*****

Shots ring out in the dad of night
The sergeant calls: "Stand up and fight!"
You're in the army now
Oh, oh, you're in the army now

Augeinaugereden

2006-07-25T19:26:00.000+03:00

Aktsendiküsimuse me mõtlesime täna välja. Aktsendivastuse õigemini. Et miks on eestlastel saksa keeles enamasti talumatu aktsent. Näiteks Kadrioru Saksa Gümnaasiumi õpilastel, kellel on ometi saksa õpetajad. Miks?

Ja me mõtlesime välja - wir haben's uns ausgedacht! Point on selles, et hääldusalus on osa identiteedist. Hääldusalus ja lausemeloodika. Ja ega identiteet ei ole ju niisama tsurkimiseks - identiteet on pidamiseks. Pead oma aidentitit nagu koera; viid hommikul jalutama ja õhtul paned ketti. Asi tahe ("Muki, kassasaad, maivõi!!! Koht! - KOHT!!"). Lingvistiline respektitus on selle kõrval tipid-täpid.

Põhiline on, et koer lesta ei laseks ja identiteet jalutama ei läheks. See on mingi alalhoid, onju. Kusjuures täbar on see, et kui välismaalased peaksid Eestis justkui eesti kultuuri ala hoidma ja kõik on väegade leilis, kui seda ei toimu - siis mujal (Muja Liitvabariigis, eksju) on see teema, et eestlased hoiavad seal ikkagi ainult iseennast alal ja neid eriti ei koti see, et kui nad juba mujal on, siis seal ruulib juba Muja.

Meil siin käis mingi statistikafirma tädi ja küsis mingeid imelikke küsimusi võileivakatete kohta. Ja pärast ta rääkis juttu. Liiga palju - sellest, kuidas ta elas USAs ja kuidas nad ostsid poest igast stuffi, kasutasid ja viisid siis jälle tagasi. Ja ta rääkis ja rääkis. Ja tema loomulikult ei teinud selliseid tükka - need teised noh. Ja me vaikselt mõtlesime, et EI OLE VAJA isegi kaaluda seda, kas eestlastele USA viisarežiim kuidagi lihtsamaks teha või mitte - see ei vii kuhugi. Sest nad ei sobi tsiviliseeritud riikidesse, sest nad ei saa aru, mida nad teevad. Sest neil on 700 aastat orjapõlve, kusjuures meri ulatub ka täiesti juhtumisi orjapõlvini. Ja kauss on neil katki ja lurr on neil lahja ja saksa ees nad ei kummarda - sest vahet ju pole, sest neil on kuupalk.

*****
Daß es Dir leid tut, sag´ es mir
daß es Dir leid tut, zeig´ es mir
laß uns Aug´ in Aug´ reden
in die Seele seh´n
uns ´ne Chance geben
und wir werden uns wieder verstehen

[Hartmut Engler]

Du bist Deutschland...

2006-07-17T22:00:00.000+03:00

... möönis mõnede kuude tagune sotsiaalreklaam. Mina ei olnud sellisel Saksamaal elanud, kus seda öelda söandati. Ja ei olnud käinud Saksamaal, kus korraga nägi rohkem kui nelja musta-puna-ookerjat lippu - neidki vaid Reichstagi katusel, peamiselt NTV otseintervjuude taustaks. Nüüd ma siis nägin seda - see oli Fußballfieber: nakkav pealekauba. Nii et panime ka lipu katusele.
Brasiilia oma.
Minu eestvedamisel.
Jupp aega otsisime - Bandeira Brasileira.
Kollane romb sellel lipul sümboliseerib Brasiilia rikkusi. Ja lipul väidetavalt on see romb suurem kui asi väärt. Nägime teda teiste autode katusel ka; jeepidel ja Mersudel - Brasiilia kollase osa esindajatel.

Ordem e Progresso - selle võiks Bandeira Brasileirale lisaks kirjutada Berliini uue Hauptbahnhofi peale ka. Deutsche Bahn nimetas seda mais avatud... ma julgeksin öelda 'süsteemi'... naeratava tagasihoidlikkusega atraktsiooniks, mida ta ilmselgelt ka on - justkui teleoptikaga pildistades lapikuks läinud klaas-terasjas tahukas. Koos Kaiser'si, Apotheka, Starbucksi ja politseinikega, keda põhimõtteliselt polegi vaja karta.

Pärast me sõitsime ära. Vastu tahtmist ja liiga kiiresti. Läbi Poola, kus nüüd on tasuline kiirtee. Sõitsime riiki, mille pealinnas politseinikud valvavad ikka veel pronkskujuga platsi. Riiki, mille ülikoolilinnas ajavad skinnid mustanahalisi taga.

Ó Pátria amada
Idolatrada
Salve! Salve!

Alles auf dem Weg

2006-06-23T12:48:00.000+03:00

Kui ma Haanjas Rattamaratoni "making of'i" plaane võtsin, olla ma nii küpse olnud, et Oudekki arvas, et keegi on mind põhjalikult läbi sõimanud. Tegelt olid inimesed sõbralikud ("Tere, TV3!!!"). Ja veel tegelikumalt oli lihtsalt sitaks kiire olnud, sest enne seda me pidime korra Võrust Antslasse ja siis jälle tagasi ja sealt edasi sõitma... ja veel enne seda ajasin ma kohvi auto peale.

Polaroidfilter laksas sel ekvatoriaalsel päeval täiega. Ainult rallisõidukoolitusest oli põhjalik puudus käes - mingitel kiirustel käitub auto kruusateel nagu lumel ja külg tahab vägisi ette minna. Aga puusse ma ei pannud ja õhtuks oli Mondeol järjekordne kilometraažihetk: 282828 km läbisõitu. Tegime aeglase kruiisi vahele kiire stopi ja mõtlesime, et kui aparaat veel mõnevõrra vastu peab, siis kilometraaž 414141 kõlab vähemalt saksa keeles küll suht vallatult:

"Einundvierzig-einundvierzig-einundvierzig
- Die heißeste Nummer Deutschlands", mis
pole midagi muud kui gay-liini reklaam õhtuste saadete vahel.

*****

und es ist, es ist o.k.
alles auf dem Weg,
und es ist Sonnenzeit
unbeschwert und frei
und der Mensch heißt Mensch
weil er vergisst,
weil er verdrängt

[Grönemeyer
"Der Mensch"]

Valupress ja pressivalu

2006-06-12T11:37:00.000+03:00

Me siin eile mõtlesime, et Postimees peaks ikkagi vallandama enda ebaprofessionaalsed sulevurrid. Bahovski näiteks - kes ei tee IKKA VEEL vahet homosuhetel ja pederastial. Või Pulleritsu - rassistlike vaadetega seksistist keigari, kes oleks juba aastaid tagasi pidanud endale uued prillid sebima... nüüd hakkab vaikselt juba hilja olema, sest see 80-ndate trend, mida vana kannab, on jälle hakanud moodi tulema. Enivei jääksid järele siis vaid fotograafid, kellest polekski ehk vaja kedagi vallandada, kuivõrd Protsin näikse juba olevat kinga saanud. Nii jääks pseudo-uurivast ämberväljaandest järele pildiraamat, mida võiks isegi koju tellida.

Ja siis me mõtlesime veel, et Isamaa ja Res Publica ühinemisjärgne nimi võiks olla PDÜ - Päris Debiilide Ühendus. Rahvasuus muganduks see ilmselt kohe Pede Üüks ja kõik oleksid häppi.

Lisaks ütles minu assistent, et pilt, mille ETV sai samalt ürituselt sama helikopteri pealt, mis meiegi, oli kõikumise tõttu eetris täiesti mittevaadatav. Nii et TRUST CANON OPTICAL IMAGE STABILIZER ja piinlikud eetrihetked jäävad ära. Nagu meil.

Ja veel: minu MSNis on kõrvuti kaks tegelast:
Arian - ei müü midagi
Meelis ei müü enam CANON 70-200F4L

Se bastasse una vera canzone

2006-05-15T18:07:00.000+03:00

"Mhadisshon hon hea hopheraathor," ütles Janika Freidkes kunagi - ja tõsi ta on. Rohkem ma Aktuaalse Kaamera oppidest midagi ei tea. Veel enam: tundub, et AK-d tehakse suuremalt jaolt ilma oppideta, sest nende nimesid lõputiitrites nagu pole. Ja kui vaadata pilti, siis on ka tunne, et... oppe vist tõesti ei olegi. Peale Madissoni, kes võtab õlalt. Võtab viimase peal. Võtab viimast. Ja võtab Tartust.

Kanal 2 uudist seevastu ei tehta ilma oppideta. Sellel kanalil on hoopis teine kniff: neil on nimelt steadicam. Vaese-mehe-steadicam, kui täpne olla. "Ja miks seda keegi ei kasuta?" küsisin ma kunagi ProMedialt, kes selle juurika Kanal 2-le tarnis. "Vaata," ütles ProMedia. Ja ma sain teada, et Kanal 2 oppidega on see teema, et kui nad lähevad steadicamiga välja, siis on neil tunne, et linnakodanikel tekib tunne, et kui opil on steadicam seljas, SIIS OPP EI OSKA...

Siis opp ei oska, my ass! Siis opp ei oska?! Appii!

Kunagi tulnud ühe produktsioonifirma opp üht JVC uut mudelit noolima ja tuvastas, et sellel ei olegi autofookust. Kardetavasti ei olnud see vend profikaamerat varem näinud, sest ühelgi profikaameral pole autofookust ja ei hakkagi kunagi olema.

Kunagi ütles üks vend mulle, et ta ei jõua küll võttel manuaalfookusega töötada. Ja mina ütlesin talle, et... Ma ütlesin, et ma saan egotripi, kui ma kogu aparaadi täismanuaalsesse režiimi lükkan. Ja ma vist väga ei valetanudki.

Kunagi, kui ma Domplattel elu-olu kinosin - ja see on juba hoopis teine jutt -, laulis väljaku ühel nurgal mustanahaline. Ning spottis mu välja - hoolimata mu pikast fookusest ja tähelepandamatust kujust -, ja tegi oma segakeelsesse laulu joonelt ühe salmi juurde:

Fotografa, fotografa -
Kameramann so dangerous,
fotografa, fotografa -
Kameramann so dangerous.

See ongi minu laul. Sellest peale.

*****

se bastasse una vera canzone
per convincere gli altri
si potrebbe cantarla più forte
visto che sono in tanti

Ich bin doch nicht blöd!

2006-05-13T18:11:00.000+03:00

Ma ei tea, miks remondimehed ei taha täisnurki ja sirgeid pindu tekitada vabatahtlikult - enne kui ma neile pinda hakkan käima. Mul on piinlik. Aga neil ei ole - töötuju.

Ma ei tea, miks Falckist rääkides räägitakse ikka veel parkimise korraldamisest, kui firma tegevusfookus asub hoopis parkimise maksustamisel. Ütleks neile, aga juuap nad teavad seda ise ka. Küsiks neilt, aga küllap nad valetavad - see on ju popp.

Ma ei tea, miks Sillart räägib, et operaator peab olema nagu prostituut. Selle asemel võiks papi jobusid režissööre enam mitte juurde sünnitada. Inimene, kelle viimane doku ja mängukas on peeti läinud, võiks põhimõtteliselt vahelduseks ka vähem rääkida.

Ma ei tea, miks inimesed on hakanud igal pool autosid kajakaks sõitma. Ja muidu kägarasse. Täna vedeles Vabaka lõpus e.g. ilma esikahvlita tsikkel. Politseiuudistele ma seda ei salvestanud - on mul jee vaja, et neil saated paremaks läheksid. Ich bin doch nicht blöd - "ma ei ole ju loll".

*****

Ich bin kein Heiliger, ich bin auch kein Ungeheuer
es geht mir besser, wenn ich ehrlich bin
bin nicht genial, doch vor allem nicht bescheuert
ich hab´ ein Recht auf meinen Eigensinn, oh ja !

[Hartmut Engler / Ingo Reidl]

Gepunk'd

2006-04-13T21:53:00.000+03:00

Selgus asjaolu, et punkarid ei ole punkarid mitte sellepärast, et teisiti ei saaks, vaid sellepärast, et teisiti ei ole nii cool... Mis teeb tegelt sama välja, et teisiti ei [____ ____]. Ja nagu alguses mainitud [____].

Mulle on nad alati meeldinud.

Nii et seda on päris hea teada - et inimesed ei tee oma otsuseid olude sunnil. Minu tänane esikaanepunkar näiteks saabus kohtumispaika musta takso-Mersuga. Kodust. Viimsist.

Saksamaal on see kõik kuidagi teistmoodi. Punkarid seal on juskui kodutud. Ja 'punk'-sõna hääldatakse saksa keeles nagu inglise keeleski. Saksa pungid ei pese ennast. Saksa pungid liiguvad koertega.

Mulle nad meeldivad. Eriti punk-tüdrukud.

Berliinis, Kreutzbergis on üks "Bewohntes Haus" - nii seda vähemalt kutsutakse. Mul ei soovitatud sinna minna, sest see ei pruukivat hästi lõppeda... Aga no mul on mingi tõmme kiiksuga kampade poole ja siis ma läksin sinna ja midagi ei juhtunud. Võib-olla sellepärast, et seal lihtsalt ei toimunud midagi. _Na klar._

Anarhistlikud Anti-Fa'd on natuke konkreetsem nähtus, aga nad saavad kahjuks skinnide käest süstemaatiliselt peksa. Prahas ka - nii vähemalt räägitakse.

Ma ise ei olnud kunagi punkar - ei julgenud vist. Aga lastehaigla kardioloogiaosakonnas me tegime endale klosetiklapikettidest käekette. Ilmselt neid käekette ei tohtinud ikkagi niimoodi teha. Aga me jõime öösiti kohvi ka ja seda ka ei tohtinud. Kardioloogiaosakonnas eksole. _Na logisch._

elokventsialiteetlusest

2006-04-02T16:00:00.000+03:00

Minu MSNis on muuhulgas sellised tegelased:

¤ lastesõbralik õpetaja Pernille Christensen-Alev, pane gloobus kapi otsa!
¤ .navigaator birx.[] - silm tõmbleb
¤ hui ja znaaju enimoor
¤ para k ser buena, si siendo mala estar mejor..? He descubierto la manera de ser "FELIZ"

Mu orkutis seevastu on
ღG@BRIELA εïз GORRIS ღ =';'=

See viimane paneme-kingapaelad-põlema tendents on tegelt mingi Brasiilia värk üldse:

.fe.*~ (;
ღ anna ♥ luiza ღ
Debb!nh@ Carvalho
♡ Rapha ツ Almeida
ஜ♥ஜAntonellaஜ♥ஜ Molloஜ♥ஜ
*~♥ MaRyZiTiChA (ou MaRyZiNhA) LaViGnE ♥~*

Onju. Eksole. Kaspole. Ma isegi ei teadnud varem, et kogu seda märgistikku on kuidagi võimalik ekraanile manada. Ja ma muidu arvaks, et see sodi on täiesti desinformatiivne, aga ILMSELT on ikkagi võimalik kõiki neid inimesi kuidagi tuvastada, sest nt persoonil nimega [ ÐǾÜG£Ă§ ™ ŤØČĂ ƒØğØ ] on 536 sõpsi ja 233 fänni. Ja tal on ÜKS foto, millest on vähe abi, sest sellel on ainult mootorratas. Nii et info ikkagi kuidagi liigub, aga minu jaoks paraku nii keerulise logistikaga, et vaevalt ma seda selles elus taipan.

Oneiole. Muroofevlat

2006-03-01T21:31:00.000+02:00

Kunstiakadeemias on Talvefoorumi plakatid. Ma alguses mõtlesin, et tegu on naljaga, sest mulle kangastus, et tegelt peaks olema plakati peale kirjutatud Kalvefoorum.

Toomas Kalvefoorum.

Lihtne, eks: Kalve võtaks oma paleosoikumiaegse plaatkaamera ühes ja peaks sellega haudvaikuses paar tunnikest foorumit ära küll. Lõdvalt. Ma arvan, et isegi kolm - surnud lind käes ja annihileeruv kirves seljas. Ja paadist tuleks auru.

Ma siiamaani ei tea, mida seal Talvefoorumil tehakse, sest ma lihtsalt... no mul läheb mõte mujale, kui ma seda plakatit näen - Talvefoorum, milleks.

Koomas Talvefoorum... Seda ei ole ju hoopis olla.

Aga Kalve, see oleks igati loogiline. Sest Kalvest on teada, et ta teeb iga päev pildi. Või et ta siis jälle ei tee seda. Või - nagu Andreas Walden ütleb -: Kalve on irratsionaal ja relvainstruktor. Ja et Kalve laseb valgust. Ja et seejärel laseb ta jalga.

Walden kirjutab veel, et igal õhtul võtab ebaselgus maad.

Lugege ise.
"Laskumine orgu"

Eluvaik ja vaikelu

2006-02-15T19:06:00.000+02:00

Kui keegi peaks Fordile tagant sisse sõitma, siis ei saa pidada vabandavaks asjaolu, et ta ei märganud piduritulesid, sest pidurituled põlevad Fordil kogu aeg. See juhtus suure külmaga. Mitte külma endaga... külma ajal eksju. Juhtus teistel ka, nii et nüüd liiguvad linnas ringi näiteks sellised lahendused, kus pidurile vajutades süttib parem suund, aga vasak kabariit kustub. Verbaalses kommunikatsioonis vastab sellele olukord, kus õlut tuleb tellida lausega "Sul on kollane pintsak, palun".

Ühe autokasti peale oli kirjutatud VEO TEEN USED. Ma ei tea, millistele kasutatud VEO tiinekatele viidati. Ta ei sõitnud ka Fordile tagant sisse, sest ta sõitis Fordi ees. Ammu juba.

Siinpoolsuses midagi ei juhtu. Pole mõtet lootagi. Kuna sealpoolsust tõenäoliselt ei ole, ei juhtugi kusagil midagi. Seetõttu olen ma ära joonud peaaegu kogu Borgese portveini. Olgugi et pudel on lõpukorral, ei tea ma ikka veel, kas seda peaks ka hääldatama nagu toda Argentiina kirjanikku - hoolimata sellest, et vein on toodetud Portugalis -, Jorge Luist. Pole kelleltki küsida ka.

Kes teab ega ütle,
sellele kasvagu ploomid pähe.
/Ovidiu Zotta/

Presi-dental cream

2005-12-11T19:11:00.000+02:00

Ma tegelt ei usu, et presidentide maakeelsed kõned teiste riikide presidentidele EI TOHI olla paremad, kui kümnendas klassis "3+" skoorinud kirjandid. Nagu näiteks Rüütli kõne Portugali presidendile. Dr. Jorge Sampaiole. Peeglitega saalis. Palees, mis itaalia keeles oleks 'palazzo di aiuto', aga portugali keeles kõlas pisut teisiti.

Ma igatahes salvestasin seda kõnet. Mõtlesin, et salvestan nii kaua, kuni vana mõne täbara killu viskab. Viskaski - ja salvestasingi. Ja unustasin ära, sest teate, pika fookusega 20 meetri pealt õlalt suurt plaani võtta... selle käigus ununevad olulisemadki asjad.

Enivei. Ma usun nüüd veel vähem, et presidendikorteež peab läbi suurlinnade kihutama nagu pudrukuul, tsiklipolitseinikud ristmikel valves. See on liiga kohatult ebasiiras.

Kolm päeva hiljem sõitis sama korteež Lissabonist Portosse. 300 kilomeetrit jutti, maivõi. Lisboa-Porto trassi ju tavaliselt lennatakse, aga seda lisaklausliga, et lennu maksab külaline, samas kui autosõidu maksab võõrustaja. Ja Rüütel, kel polnud raha fotograafigi visiidile kaasa võtta, valis variandi number B.

Ma usun, et presidendivisiidid sel kujul on puhas farss. Ja ma usun, et Rüütli visiit Portugali toimus pealgalt seetõttu, et Sampaiol EI OLNUD seda enam kuhugi lükata - pärast juba teab-mitmendat kohtumist Vaira Vikega. Samas... miks ikkagi raisata enda ressurssi hallipäise jorsi peale, kes ainsa võõrkeelena räägib vene keelt ja istub lauas nagu peiedel?

Ma pääsesin avapäeva protokollinõuetest enda pearätikuga igatahes läbi. Ja allakirjutamispäeva protokollist ilma lipsuta (kahte puuduolevat nööpi pluusil varjas kirju vest). Ja Sampaio pressišeff orgunnis mulle pärast takso - SEALT ÄRA.

"Georg"

2005-11-13T21:14:00.000+02:00

Kui Ajakirjanike Liidu jobudele poleks täna "Georgi" avatud proovi tehtud, siis enamik meist - karp lahti ja kulmud juustepiiril - polekski vist teada saanud, et Matvere teeb muusikalis Georg Otsa rolli lõdva randmega ära. No aga tegi. Mai tea, kas ja kus ta seda vokaali-värki on õppinud, aga seda asja ta valdab.

Sviridovi "Время, вперед!" (Vremja tunnusmuusika, onju) on hitiks saanud ja seda tehti nüüd mingi imeliku popurrii põhjana ja siis veel mingi X-valemiga. Veesaar küll palus tagasisidet etenduse kohta - ja no oli tõesti väga hea lavastus... kuigi need popurriivärgid oleks rahulikult võinud ära jätta ja Matvere suurt plaani võtva kaamera oleks võinud ka mujale kui otse lava ette panna... no ja Ülle Lichtfeldi oleks võinud õpetada viisi pidama -, aga ma ei öelnud Veesaarele ikkagi midagi. Mõtlesin, et ütlen, aga siis tuli terve mõistus koju ja ma ise läksin ka koju.

Midagi bulgakovlikku oli selles tükis igatahes, kuigi kogu toonane aeg oligi ju tiba bulgakovlik. Ja selline hingus oli asjal küljes - toonane aeg oli ka selline... hingusega - küll kaugelt paremini vaadatava hingusega, kui kohapeal ellu jääda üritades.

Gut, Woyzeck

2005-11-10T10:19:00.000+02:00

Keegi on Raudtee tänavast lamavate politseinike moodulid ära viinud. Kollased on alles, aga kahel on üks must keskelt puudu. Et saaks normaalset moodi üle sõita. Valdekus on sama lugu. Head inimesed ei ole veel kadunud.

Gut, Woyzeck. Du bist ein guter Mensch, ein guter Mensch. Aber du denkst zuviel.

Halvad inimesed ei ole ka kadunud. Näiteks meie stsenaariumieskiisi autor, kes esilinastusel lasi filmi põhja ja ütles, et eks operaatorgi oodanud midagi muud. No ei oodanud. Operaatori karvane käsi oligi suure osa Andri Luubi kopipastast ära recycle'inud. Ja mina teadsin seda Luubist paremini, sest mina olingi selle asja juhtoperaator.

Woyzeck, Er hat keine Moral! Moral, das ist, wenn man moralisch ist, versteht Er.

Maran ütles, et tellija karvast kätt oli projektis ikka omajagu näha. Nonii. Maran ütles, et tellija ei olnud sihtgruppi lahti mõtestanud. Maran sai 100% aru, kui ma ütlesin, et ma olen psüühiliselt täiesti katki - pärast kogu seda kammajjaad.

Geht doch alle zum Teufel, Mann und Weib!

Ämber ei hüüa tulles

2005-11-02T22:36:00.000+02:00

Ma ei tea, kas seda tuleb nimetada ebaprofessionaalsuseks või lihtsalt prohmakaks, aga mul õnnestus Presshouse'ile Tartu uut kaubamaja pildistades kadreerida osaliselt sisse hiigelplakat "Tervitus!". Paraku jäi selle esimene silp posti ja viimane täht kaadri taha. Muide maja ise on vinge ja suuuuper-super öise väljavalgusskeemiga. Nii et kui selline maja väidetava Tartu vaimu väidetavalt tappis, siis oli see ikka suht täbar vaim, ma peaks mainima.

Kui ma ükskord naispolitseinikuga intervjuud salvestasin, siis jäi pluusi kattev jakk tüdrukul vahepeal sellisesse asendisse, et 8-tähelisest POLITSEI-sildist pluusil jäid nähtavale ainult neli sisemist. Ma ei osanud tookord mitte midagi ette võtta.

Viltu ei lähe mitte ainult minul - Ülemiste keskuses on lükandseinte süsteemid tootnud pahaaimamatu Soome firma Pedelux.

Tegelt palus Oudekki, et ma kirjutaksin enda bloogi, et LAUPÄEVAL ON ETV-S "PRESENTAATORITE" ESMAEETER KELL 19.

Seiltänzertraum: Uni näeb mind

2005-10-02T18:24:00.000+03:00

Selle rongi nimi, millega ma sõitsin, oli Aunt Polly ja tal kippusid vagunid tagant ära tulema - see kõik oli unes, eksole. Perroon, mille kõrval Aunt Polly peatus, oli ebaselgetel asjaoludel rongist kõrgem. Siis ma nägin veel Tartut, millel oli üsna rafineeritud töötsuslinnaosa, keset mida kõrgusid... no ma ütleksin, et ümmargused, savist ja värvilised hiigelhooned. Selliseid ma polnud Tartus varem näinud, aga kaks tädikest näitasid neid meile parasjagu hetkel, mil me Maarika Traadiga trammis teist korda suudlesime... ja ma ei teadnud, kas pidada seda kõlbeliseks interventsiooniks või juhuseks. Ja Tähe tänaval lehvis ühe maja peal Austria lipp, mille keskel tundus olevat haakrist, mis osutus lähemal vaatlemisel siiski lestakalaks.

Ma tõesti ei oska öelda, kust sellised unenäod tulevad ja kuhu nad lähevad ja mis neist edasi saab.

kennst Du den Seiltänzertraum, ich stürz´ ab
doch ich lebe noch, Dein Netz fängt mich auf
mitten im Schoß, in Deinem Schoß

Üks teine kord ma nägin näiteks unes, et ma veensin kedagi selle teksti ülimas freudistlikkuses. MINA, eksole. Freudisltlikkuses, onju. Blaah, see jutt tundus pärast ärkamist mulle endalegi veel täiesti loogiline.

Kui huvi peaks olema, siis kogupikkuses on tekst siin:
http://www.purlaz.de/seiltaenzertraum.htm

Täpilisi unenägusid!

Vivat et respublica

2005-09-28T18:45:00.000+03:00

Me Oudekkiga mõtlesime, et ei tea, miks pole Eesti Vabariigist rõõmu tundmine veel maksustatud. Ja leidsime, et juuap oleks sellise maksu sihtgrupp suht väike. Liiatigi hoiaks ilmselt ka see käputäis veidrikke selle maksu maksmisest eemale, sest just variant makse mitte maksta neid Eesti Vabariigi juures võlubki.

On veel üks võimalus Eesti Vabariigist rõõmu tunda ja see on ennast silmini täis juua, aga see tegevus on paraku juba alkoholiaktsiisi näol salamisi maksustatud. Ennast tagurpidi suitsetades ja triipu tõmmates on Eesti Vabariiki samuti võimalik nautida, ent vahelejäämismaks tuhmistab Eesti Vabariigist rõõmu tundmise hüve.

Mis seal ikka, võimalused on ahtakesed, aga elama ju peab.

Mull-mull-mull-mull,
kalalapsed,
kus on teie
salakapsel.

Muide silt "Pääsküla Ajakeskus" on miskipärast kirjutatud valesti - i'ga.

(Autor on käesolevat blogi kirjutades olnud täiesti kaine).

¡Hola, guapa!

2005-09-07T22:14:00.000+03:00

Ma ei usu, et keegi MÕTLES VÄLJA, et MSNi 'display name' võiks olla max 125 tähemärki... et noh, selle hulgaga peaks ju ikkagi hakkama saama. Ma arvan, et see keegi LIHTSALT KIRJUTAS selle arvu sinna progesse. Ja nii jäigi. Nii et kui vähegi tahtmist, võib seda võimalust kasutades vääga ohtralt digitapeeti produtseerida:

ella mi angel mi estrella ella solo ella mi mujer primera ella siempre ella mi diosa eterna ella solo ella siempre ella ..... says:
— u remenber

ella mi angel mi estrella ella solo ella mi mujer primera ella siempre ella mi diosa eterna ella solo ella siempre ella ..... says:
— with the reflec on the water

ella mi angel mi estrella ella solo ella mi mujer primera ella siempre ella mi diosa eterna ella solo ella siempre ella ..... says:
— was really good

"U remember [the photograph (toim.)] with the reflec on the water was really good."

Selge. Vaatamata tüpodele ja mõttelünkadele täiesti arusaadav lause. Ja kes ta meil siis on - /Ella Mi Angel.../? - täiesti normaalne tibi. Ekvadorist. Latiina. Huu! Ja elab nüüd Puerto Rico da Gran Canarial. Tere tulemast saatesse!

Igatahes sattus Matu temaga kohtamisele - või millelegi sellisele -, ja kõik tõepoolest klappis fenomenaalselt hästi. Nad said teineteisest ülimalt hästi aru. Nad rääkisid kõigest. Ja kõik muu, millest nad ei rääkinud, paistis olevat ka erakordselt fain, sest /Ella Mi Angel.../ on tõepoolest väga veetlev naisterahvas ("Mirjami saladust" olete kõik näinud? - Olete!), novott, midagi sellist. Lõpuks pookis end õhtu idülli üks lause: "Matu, ma pean sulle midagi ütlema".

Okei, no mida. Et tal juba on boifrend?
Et Matu ei meeldi talle?
Et tal on AIDS?

Ja kui Matu niimoodi võimalikult musti variante mõlgutas, ilmnes aspekt, et kõige mustem variant on pahatihti niivõrd hämar oma mustuses, et ei jää esimese matsuga lihtsalt silma:

"Matu, ma olen lesbi".

Fast Forward says:
— what?
Fast Forward says:
— aw yeah
Fast Forward says:
— i remember - the very first shooting

"Matu, mulle meeldivad tüdrukud," ütles /Ella Mi Angel.../ igaks juhuks ühe korra veel. Selline tüdruk siis, kes ei meeldi ainult tüdrukutele - Astrid Stefania Tapia McGregor.

Post Times

2005-08-18T23:49:00.000+03:00

"Wir leben seit 60 Jahren in Frieden, verglichen mit estnischen Löhnen, sieht sogar unsere Sozialhilfe ganz passabel aus, unsere politischen Verhältnisse sind stabil."

(Die Zeit 11.08.2005 Nr.33
"Kinder, Küche, Karriere? Nicht bei uns"
Susanne Gaschke)

Nii et sakslastel on siis isiklik müüt nii iseenda kui Põhja-Balti elus-olust. Vist pikemat aega juba. Veel enam, Gaschke arvates on ka teistel (põhjabaltlased juu kaasaarvatud) sakslastest oma müüt: "Liegt es an jenem typisch deutschen Ordnungssinn, den man uns im Ausland karikierend zuschreibt?".

Hmm... et miks teised ütlevad, et mul on põlve otsas auk, kui mul on põlve otsas auk?

Ei tea tõesti. Antropov sai igatahes lõpuks kinga. Tundub, et sedapuhku mitte enda vanemate sõidutamise, vaid selle kohta vuhveldamise eest. Seda, et autodel esineb peale kütusekulu veel ka näiteks amortisatsioonikulu, ei mõista Antropov ilmselt postuumseltki. Postimees (Post Times?) suvatses seda sisepoliitilist jabadabaduud müüa esikaanepealkirjaga "Antropovi karjäär läbi"... või midagi sellist. Nii et ümbertöödeldud paber ei pruugigi välimuselt kollane olla - piisab sisust.

Usun/ei/usu, ma usu/neiu/su

2005-06-25T12:34:00.000+03:00

Vene trahteri neoonsildilt olid eilseks kolm esimest tähte ära kustunud - RASPUTINist oli saanud PUTIN. Kunagi sügavatel 80-ndatel oli pangahoone loosungist sama menetlusega saanud
O HOI SAS (tagasihoidlik derivaat lausest HOIDKE RAHA HOIUKASSAS).

Jaaniõhtul ma ei näinud ühtegi lõket. Ise ei teinud ja kellegi teise oma ka vaatama ei läinud. Milleks.

"Avalikus kohas viibis 23 alkoholijoobes täiskasvanut ja 19 alaealist" (PM Online 240605). Seega kui keegi oli küll purjus, aga teda ei tabatud, siis kas:

a) teda ikkagi ei olnud olemas
b) ta ei olnud ei täiskasvanu ega alaealine
c) avalik koht muutus seoses tema purjusolekuga mitteavalikuks.

Õige vastuse taha märkige * või linnuke.

Aktuelt

2005-05-30T16:31:00.000+03:00

Kajakas sõi välisministeeriumi ees õuna. Nagu vana mees. Pärast kajakat ma kohtasin kaubamaja kõrval Marioni, kellele ei sobinud ta elektrisinine kleit, sest see paljastas ta figuuri. Paljastas kleidiga kaetud figuuri korpulentsuse aspekti... tjaah.

Tänane kunstiajaloo eksam toimus nii, et ma olin küll otsustanud sinna minemata jätta, aga leidsin juhuslikult enda kursuse wikist kõigi küsimuste vastused, printisin need välja ja lendasin kohale. Sain seejuures ka teada, milline õppejõud välja näeb (blond poiss, suurte prillidega, 20-ndate keskpaigas või nii). Päris nii suvalt ei tehtud eksameid isegi Elleris.

Ja siis oli Astrid Stefania teinud endale Orkutisse pildita profiili ning kirjutanud 'sexual orientationi' reale "straight", mis iseenesest on ikka väga vale määratlus, aga ma ei jõudnud seda talle öelda. Liiatigi on ta 'interests' "girls", mis tekitab ka 'orientationi' osas põhjendatud kahtlusi.

Ja ETV kohvikus näitas telekas Kanal 2-e, millest võib otsida teatud ennet. Aga võib ka mitte.

Mødre va heme - det va lett å leve
To timer TV
Vi så dobbelt eller kvitt og svart
(Jan Eggum)

More ketchup, sir?

2005-05-23T16:29:00.000+03:00

Asi on läinud nii hulluks, et kui ma täna varahommikul - pärast 5 tundi magamist - sõitsin Kadrioru lossi pildistamisele (seekord EOS 20D-ga), siis ma mõtlesin, et krt mul jäi ju deodorant maha. Ja siis ma mõtlesin, et tühja sest deodorandist, ma saan ometi osta hamburgerit ja määrida ketšupit enda higistavatele kaenlaalustele. Tundus pööfiktli loogiline tol hetkel.

Ja miks ma higistasin? - sest ma olin joonud öösel pool pudelit LXi energiajooki ja ma väääga kahtlustan, et see sisaldas rohkem aspiriini, kui viisakaks peetakse.

"Red Bull annab tiivad"
"LX vabastab veed"

Veel vabu copy'sid? "Pärast surma kohtume klubis Tallinn!"

How come you always load your Pentax?

2005-04-15T10:07:00.000+03:00

Küllap on Äripäev snaiperiteenusest kuulnud. Selle kõrvalharust, paparazzi-teenusest ilmselt viimasel ajal enam mitte. Igatahes tehti Magnum Medicali rahapöörituslugu Äripäevas 2 nädalat - selle loo verbaalset osa just. Pildi jaoks aega ei kulunudki, sest 1000mm teleoptikaga fotograafi ei peetud vajalikuks 2 nädalaks võttele saata. Nii oli loo juures 2 aastat vana pilt ühest Linnamäedest. Käib ju kah.

Juuap on väljaande väärtushinnangud muutunud, sest 1999. aasta Eesti pressifoto auhinna panid kinni just nemad - Äripäev: pildiga Bergmanist, kes hetkeks ilmus akna juurde ribikardina taha. Autoriks Raul Mee.

Postimehel näikse olevat veel vanad head ajad. Vähemasti Lotmani lasteseksiloo juures oli kolm Toomas Huiki pikafookuse-shot'i. Sai nagu parem küll.
______________________________
Popsicle toes are always froze
Popsicle toes
You're so brave to expose all those Popsicle toes

You must have been Mr. Olympian
With all that amplitude
How come you always load your Pentax when I am in the nude

Стой! Cтрелять буду!

2005-04-10T18:55:00.000+03:00

Vähe sellest, et ehitusplatse pildistades oli mul kogu aeg tunne, et kohe saan kuuli kuklasse, hakkas Maakri tänaval minuga tõkkepuupost rääkima: "Kuule, mis sa teed seal?". No mida tehakse teleobjektiiviga Tallinna kesklinnas tavaliselt? Soolatakse kurke?

Pildistasin edasi. Küsimus kordus sama tahumatus vormis ja tekkis kahtlus, et post on üldse pettekas ja tegelt räägib minuga Falcki turvanaine. Turvatšikk. Vaatasin pingsalt posti ja tegin talle näo (ta pidi mind ju nägema, sest kust ta muidu pildistamise kohta oleks teadnud), et ma ei usu enda silmi: Rhääkiv phost! Thaevane arm khüll! Mängisin ilma eelneva ettevalmistuseta tüüpi, kellel tekib tunne, et nüüd tal küll katus sõidab.

Ja pildistasin edasi. Lõpuks vandus post alla, mis väljendus vaikuses. Ja ma siis läksin ära, saamata ühtki korralikku kaadrit, sest rääkivad postid - isegi kui nad on lobisemise lõpetanud - ei mõju keskendumisele hästi.

Words, words, words

2005-04-08T11:16:00.000+03:00

Kui GMX avada, on avalehel Meelelahutuse rubriigis pealkiri "Jacko: Oralsex und Küsse mit Kindern?". Meelelahutus - miks ka mitte.

Postimehe sõnul on Phil Collins 'Ameerika tippmuusik'. Ja SL Õhtuleht tituleerib Erkki Noole 'uudisteajakirjanikuks'.

Veel üks samm ja Arnold Rüütlist saab kirjandusstilistika auprofessor. Kellegi valimatuil sõnul loomulikult.

The last seconds of John Paul II

2005-04-03T20:09:00.000+03:00

Läheb peaaegu riimi.

Kui uskuda ajakirjandust, oli paavst teel jumala juurde juba neljapäevast peale. Kui uskuda ajakirjandust, võis tee jumala juurde olla vaevaline, eriti arvestades, et ekspressid selles suunas on täis. ____(hmm: Express - Dir Deine Meinung)____ Igatahes käsitles press olukorda mitte kui ainult reaalajas toimuvat protsessi - "paavst kaotab aeg-ajalt teadvust", "arstid ei anna paranemislootust".

Ei, paavst muutus justkui nähtuseks ('paavst on suremas s(k)eptilisse šokki' vs. 'kevad tuleb oodatust (p)äikeselisem'). Või esemeks. Ja nii me siis ootasime, stopperid käes (sest teatavasti on jumalasuunalisel liinil sõidugraafikuga omajagu probleeme), et millal. Millal see ese muutub saadetiseks. Millal saab juba sellesse sajandisse veninud katoliikliku geimi kinni lüüa.

Kirjutava pressi seisukohast oli lõppajastus perfektne: Paavst sureb laupa õhtul, nii et pärast väljamagamist jääb esmaspäevase lehe mahtude ümberjagamiseks aega täpselt pühaba pärastlõunani. Pööfikt!

Ma tõesti ei tea, kas paavstil oli võimalust jälgida iseenda surma reaalajas siniselt ekraanilt. Ja ma ei tea, kas ma tahan teada, mis tunne see võis olla. Lehti ta ilmselgelt ei lugenud. Ka mitte pealkirju stiilis "Papst liegt im Sterben". Või "Pope John Paul II dies" - täna hommikuks muide oli BBC selle reklaamlause täisminevikku tõstnud. Ilmselt et luua pisut grammatilist vaheldust reekviemi kõrvale. Täna hommikul _muide_ rääkis WDR Zwei ekspaavsti ekskonservatiivsusest juba kriitilisemalt. Tehes perioodiliselt lülitusi jalgpallile: "Gladbach verpasst Befreiungsschlag!"

Õhtu lõpetuseks päevakohaseid pealkirju Somlu Maailmast
Somlus Welt http://www.myblog.de/somlu

Wichtige Meldungen des Tages:

Fürst Rainer liegt im Sterben
Der Papst liegt im Sterben
Harald Juhnke ist schon tot
Patrick Lindner hat sich von seinem Freund getrennt
Die Umwelt ist zu 30% zerstört

Meine Freundin kommt mal wieder ne Stunde später heim, wies scheint

Iidoleid...

2005-04-02T10:37:00.000+03:00

... ei ole mul olnud. Tõtt-öelda olin ma kunagi küll Grapsi-fänn. Mul oli kaks vinüüli ja ma sain mõlemale Grapsi autogrammi. Eelmisel aastal juba. Või alles. Pärast seda ta suri.

Ja siis oli veel selline sell nagu Tõnis Avikson. Väliskommentaator. Associated Pressi kaubamärgi maaletooja. Moskva-ekspert. Super-guy. "Gorbi imedemaal(t)" artikliseeria autor. Nüüd ma siis nägin teda (ja autogrammi igaks juhuks ei küsinud). Ta on nüüd kinnisvaramaakler.

Väliskommentaatorist kinnisvaramaakleriks... ajalehepoisist miljonäriks. Aviksoni puhul vist sõna-sõnalt nii oligi: 80-ndate lõpu Õhtulehe-poisist sai miljonitehingute maag... maakler. Teatavasti on miljonid ju maak - neid saab kaevandada. Kui teada kohta. Tundub, et Avikson teab. Ta vähemalt ütles mulle, kui palju tal märtsis kinnisvaratehinguid oli.

Mälu, mitmus ja mägralõks

2005-04-02T10:12:00.000+03:00

Peale uudiste, et paavst Johannesel ei lähe enam hästi (ma tunnen ennast praegu eriti karmi ateistina), võib Saksa uudisteportaalides näha veel sellist tabelit:

Berlin 16° sonnig
Hamburg 15° sonnig
München 16° sonnig
Köln 19° sonnig
Frankfurt 16° sonnig
Leipzig 16° sonnig

Kui sisestada Google'isse "März macht" (ma ei tea, miks ma seda tegin), saab odavalt kätte skisofreeniku fiilingu:

... März macht die Kurzfilmrolle zum dritten mal in Pforzheim
Theo März macht den Unterschied
Ein schöner März macht dem Bauern Schmerz
Am 9. März macht Sony uns alle glücklich
WAS DER MÄRZ MACHT
... März macht ein Abend mit den 14 Berliner Flötisten

Ilmselt tegi märts ka paavsti katki - mõni märts vististi juba palju aastaid tagasi...

Kes märtsile auku kaevab, leiab end aprillist.

Powered by Noorkuu

2005-03-28T09:01:00.000+03:00

"Maiu on piimaauto" - ma ei olegi kunagi seda laulu originaalis kuulnud. Hoolimata seda üldjuhul esitava Koera viimase albumi pealkirja "Pure" lingvistilisest väljakutsuvusest ei osta ma ilmselt kunagi taolist bändi. Ja pole vist vajagi, sest Noorkuu tegi seda nüüd ka: laulis seda laulu nimelt. Stiilis "iga sõrme all septakord", kui Meelis Unti tsiteerida. Äärmiselt vinge seade oli ikka, täpne, hääles, vokaaltehniliselt väljakutsuv. Ma arvan, et Eesti muusikakultuur võidaks päris palju, kui kultuuriministeerium võtaks ette projekti "anname Meie Mehe ja muude nõmebändide repertuaari Noorkuule ja saame kõik ilusamateks ja heademaks inimesteks".

Keegi kunagi kurtis stiilis, et vokaalbänd "Noorkuu" tuusas seal-ja-seal. Vaadake selle asjaga on niimoodi, et instrumentalist hoiab ju enda instrumenti. Ja kuivõrd vokalisti instrumendiks on ta ise, siis... ekole, ta peab paratamatult iseennast hoidma. Nii et igast hotelliadministraatoreid sõimavad Alla Pugatšovad lihtsalt hoiavad ennast. Ja ilmselt ka turvameeskonna varju hoidvad Jacksonid ja Collinsid.

Arbeit macht frei!

2005-03-22T18:20:00.000+02:00

Ma ei tea, millal ma ükskord pasunasse sõidan sellele, kes veel ütleb mulle: "No jah, ega raha pärast ei olegi siin mõtet ___________ (kirjuta lünka sobiv verb), aga...". Täna sai linnukese selle lause taha Arvutikasutaja tegevtoimetaja. Eile Julija Berkovicha. Üleeile...

Miks me siis tööd teeme? Sest midagi muud pole teha? Et sooja saada? Et näha oma nime trükitult kusagil? A ma võin plangu pääle ka oma nime kirjutada - veel suuremalt. Ja reiting on missugune! Sest mitu inimest käib kaubamaja kõrval oleva plangu eest läbi iga päev? Ja mitu loeb Arvutikasutajat? Böö.

Nii et reitingust mul on poogen. Mul on pappi vaja saada. Seega siia sobib nüüd - nagu mustikas perse, ma ütleksin - üks Mandy.com'i kuulutus (piisab, kui lugeda 1. ja viimast rida):

"Lo/No Pay. Starts: July 1st - approximate (6 week shoot, 1 week prep) Uncovered Productions is in pre production for our next feature film, "Still Green". We have a Director of Photography. We are shooting on Super 16 and are looking for a camera operator with experience on Super 16. We will pay $2,000 plus a $30 per diem."

Smoke gets in your eyes

2005-03-22T17:41:00.000+02:00

Riia on suurlinna moodi. Kuigi talviti merdtarretavalt külm. Ja jõge tarretavalt - Gaujat siis. Riias on veel näiteks Clock Tower, mille tippu saab liftiga sõita... et jälle kohe alla tulla, sest suits läheb silma.

Smaug on veel Riias. Ärikohtumisel GLENi korraldatajega oli temast küll veel vähem kasu kui kipsplaadist, põhjuseks ilmselt perekondlikud põhjused, milleks käesoleval hetkel on perekonna puudumine. Istusime hämaras restos ja ta ei üritanudki konstruktiivne olla. Võimalik, et talle läks suits silma. Nagu mullegi.

Siis on Riias veel Julija, kes elab üliaskeetlikus korteris, mis on täis astroloogilist ja pseudo-tantristlikku lektüüri, teemaks "Kolmas silm on kuningas". Või midagi sellist. Olla selles korteris ei ole võimalik, sest suits läheb...

Veel on Riias Coca-Cola Plaza - aga ilma kohvikuta, mis sunnib seega Tallinnas kinos käima. Siis on seal veel plasku ja Ühispanga hoone ristandina mõjuv maja; HansaBanka ning tore raudteejaamahoone, mille teisel korrusel on toredad kohvikud. Neis ei ole küll kahjuks võimalik viibida, sest suits...

See "Smoke gets..." on tegelt jazzustandard, olles iga Real Booki kohustuslik osa. Aga ma varem ei teadnudki, et selles on salamahti Riiast juttu.

Teine ring

2005-01-25T21:58:00.000+02:00

Kui sõita 6; 12 või 15-ga Ebertplatzilt Flora Straßele, siis jõudis Mariani poole. Nüüd vist enam ei jõua, sest Mariani ja Brigitte suhe läks juba aasta tagasi pange. Ilmselt nad kumbgi ei ela enam enda mega-ärklikorteris, mille aknast sai katusele. Ja mille vannitoas me Marianiga flööti salvestasime. Tundide kaupa.

Was auch immer, seal salvestatud BrandParki fragmendid lähevad nüüd teist korda loosi selles imeprojektis, mis on vaja jaanuari lõpuks Viini saata. Mõnikord on seega kasulik, kui tagataskust on võtta pool tundi frullatosid, riffe ja madaldatud II astmeid. Minooris. Siis tekib vähemalt illusioon, et sind on millegi jaoks vaja.

Liisa ütles, et bassflööt oleks lahe. Paraku on suurem osa maailma rahast valede inimeste käes. Ja need inimesed bassflöötidesse ei investeeri.

Rohe minema!

2005-01-20T20:18:00.000+02:00

Greenaway'ga me surusime täna kätt. Kui hästi läheb, siis ta vaatab meie imeprodukti, kui aega saab. Ma väikestviisi loodan, et see käesurumine ei olnud mu elu kõrgpunkt. Aga kes see teab.

Greenaway on fotogeeniline - nagu enamik mõtlevaid inimesi. Mõtted on nende inimeste näole jäljed jätnud. Mõtted muuhulgas ka sellest, kuidas jätta jälg meisse.

Greenaway jättis minusse pruunika jälje. A brown imprint of a green way.

Morire mai!

2005-01-15T20:39:00.000+02:00

Inimesed surevad selle tõlke kätte, mis Karol meile andis. Parimal juhul lõpetavad nad enda tõlked intensiivosakonnas hingamisaparaadi all (õnne peab ju ka olema).

Samas ei ole keegi öelnud, et "surm tõlke läbi" oleks kuidagi häbiväärsem, kui auto alla jäämine.

Eile ma ütlesin, et "selle asemel, et eksperdilt nõu küsida, vestlevad eestlased pigem naabri-Matiga". Oudekki ütles, et ta peaks selle lause kuhugi üles kirjutama. Kirjutasin ise. Nüüd saab seda siit blogist kopipeistida ka. Teistesse blogidesse.

***
quando si fanno fare male;
ma non vogliono morire,
morire mai!

morire mai!

Hautnah

2005-01-14T15:05:00.000+02:00

Mul on sama mobiilihelin, mis Priimäel. Blaah. Priimägi istus Leifiga sööklas. Või tuusas õigemini - ta tuusab ju alati -, ja siis talle tuli kõne.

**********
Ülesanne 1
Täida lüngad!
Priimägi: "Kas ujuma peab riietega?"
Vastus: "________________."

Ülesanne 2
Millise vastuse puhul võib kõne alla tulla autoerotismi aspekt?
**********

Igatahes on mul nüüd homo- ja lesbiperiood.

Schwulen- und Lesbenthema hautnah, meine Damen und Herren!

Ma tõlgin Queer Theory filmiaspekti. Mul on uus tuttav lesbinäitleja. Ja uus tuttav binäitleja. Neeme on Eestis. Ma olen lõpetanud lesbiepisoodi salvestamise ja... No midagi on kusagil vast veel.

"Ich bin Schwul und das ist auch gut so,"
Alati Teie Klaus Wowereit
Berliner Ex-Bürgermeister

Tante Gry er blitt ung igjen

2005-01-12T14:48:00.000+02:00

Pirita rannajoonega läks nagu tädi Gry'ga.

Hun og dattaren ser ut som kvinne... venninner

Peaaegu.

Balti Mära uhus pinnavormi uhiuueks. Lõikas merelt laenatud poweritsi skalpelliga juurtealuseid ära. Aga juured jättis paika. Jättis juured uude paika. Balti Mära lõi rutiinile lõpuklapi, lammutas ära talisuplejate riietusputka ja vedas parkunud rondid randa. Tekitas liivapiirile astangu ja manas kilukarbisilueti imetlejate jalge alla uue plastika.

Sest kui inimesed midagi ei tee, siis teeb tema. Härga sarvest, mära raevust. Ta puhus vettinud pimeduse kummi. Pressides liivakübemetele enda logo ja slogani: "Jeg hersker, jeg herjer".

Ha det!
Velkommen tilbake

*****
Hei, har du hørt om tante Gry,
at hun er nesten født på ny?

Guido guida un taxi giallo

2004-12-17T18:36:00.000+02:00

Pärast ma mõtlesin, et oleks pidanud nad tavapäraselt Männiku karjääri viima.

Tegelikult algas asi sellest, et ma väljusin Lai 13 hoonest. Üritasin väljuda. Ja jäin poole peale pidama, sest mingid soome jorsid tahtsid mult takso tellimise numbrit, et saada sadamasse. Pakkusin 1200. Aga ebakindlalt. Ja polnud ka kedagi, kes oleks üle pakkunud. Või alla.

Minuti pärast oli seis ikka veel selline nagu alguses: kaks keskmiselt purupurjus sommi, ei mingit taksot ja vanalinn. Hiivasin nad siis Fordi ja viisin ära. Loodetavasti õigesse kohta, sest nad täpselt ei teadnud. Ei teadnud, kust võiks minna laev. Või millal see võiks minna. Või kus on nende piletid.

Tänulikkusse uppudes viskasid nad mulle soida. Ütlesid, et soid kulub Helsinkis niimoodi ära, et ei saa arugi.

Maassa maan tavalla.

Ahti Bachblum rääkis mulle eelmisel talvel, et "õiged rootslased kusevad ennast pärast peo lõppu tänutäheks täis". Mul vedas, et ei olnud pidu. Ja et ei olnud rootslased. Ja et Bachblum ei rääkinud sommidest sama juttu.

The key to my survival...

2004-11-11T16:05:00.000+02:00

... was never much in doubt.

Aga kui spekuleerida, võis Yasser küll ka juba siis surnud olla, kui Kerry loobus. Ja Kerry osas oleks viimane aeg parafraseerida Genesist:

No, you're no son,
You're no son of mine.
You walked out,
You left U.S. behind.

Segaduste ärahoidmise vältimiseks

2004-11-07T17:36:00.000+02:00

Kui järgnev lõik ei ole lingvistiline hardcore porno, mis see siis on?

"Need kaks kujundit ehk interpreteerivat skeemi, (interpretive frames) mis märgistavad ja tihendavad välismaailma objektide, sündmuste, kogemuste ja sündmuste ahelate selektiivse punktuatsiooni ja kodeerimise teel, sümboolse poliitika kesksed virvatuled – nii minevikuline: taastatav Eesti Vabariik kui tulevikuline: tagasi Euroopasse – on otsustavalt suunanud meie poliitilist tahet, aidanud sõnastada üldsuundumusi, andnud viipeid identiteetide loomises suunas jne."

Keeletoimetaja edasise eksistentsi huvides on parem, kui ma teda kunagi ei kohta.

Peace!

Skype me tender, skype me

2004-11-04T13:12:00.000+02:00

Ma avastasin enda jaoks Skype`i. Mul on uus skaibikõrvaklapp ja skaibimikrofon. Ühes tükkis. Ja nüüd me siis Smaugiga skaibime.

Nüüd me siis Smaugiga skaipame. Legaalset verbi veel ei ole. "Hei, ma skaipan sind, kas sa ei kuule???".

(Verdammt mal also. Milleks meile mobiiltelefon.)

Rohkem mul praegu skaibikamraade pole. Ieva ütles, et ta kogu aeg skaipis, kui see tema jaoks uus oli. Smaug on Londonis. Ieva on teel Londonisse - pärast seda, kui palgapäev ära on olnud. Kui Ieva reaalselt Londonisse jõuab, küllap me siis skaibata taipame.

How was your day?
Did you have a good skype?

Stars and Panics

2004-10-29T20:07:00.000+03:00

Ma panin Chrysleri külge USA lipu lehvima ja Eggi küsis, kas ma olen Ameerika patrioot. Ma ütlesin, et mul sellist asja nagu patriotism üldse ei esine.

Mu meelest patriotism on läbimõtlematu poolehoid. Aga päris poolt ei saa ju peaaegu kunagi olla. Nagu päris vastugi. Aga neid asju ma Eggile enam ei öelnud.

Selle lipuga ringi sõites mul on aeg-ajalt tunne, et kohe annab keegi signaali või lööb akna sisse või tuleb midagi ütlema. Mul on tunne, nagu ma esindaksin mingit stigmatiseeritud vähemust. Aga tegelikult ma ju justkui esindan enamust. Enamust vähemuses.

Vahepeal ma mõtlen, et huvitav, mismoodi oleks olla gei. Aga siiamaani ei ole välja mõelnud. Võib-olla geidel ongi kogu aeg selline tunne, nagu nad sõidaksid USA lipuga ringi.

"Speaking of Now"...

2004-10-18T11:05:00.000+03:00

... tõin ma Manhattanilt kaasa. Plaadi, mis on lindistatud Manhattanil. Right Track Studios. See stuudio jäi minust sinna.

Muusikaakadeemia fonoteegis on üks fonotaust, mille nimi on "Aur tuleb tänavakaevust". Ma siis nüüd vaatasin neid kaeve. Ja selgus, et see aur ise ikka ei tee häält. Tänavakaevud mõnikord teevad, aga teistsugust kui selles taustas.

Need aurud jäid ka minust Manhattanile. Kollaste taksode vahele. Ja poolikute sireenidega operatiivautode vahele.

Jääb üha segasemaks, kuidas ma aastaid Saksamaal elasin ja kogu sealse üleregulatsiooni juures veel enam-vähem täie mõistuse juurde jäin. USA-s üleregulatsiooni ei ole. Printsiip "It somehow works" on piisav põhjus igast reeglite kirjutamata jätmiseks. Sellest preisi-saksi ordnungihullusest ma sain igatahes alles USA-s aru.

Ma ei tea, kust võtavad LA stuudiod oma pikkade blondide juustega näitlejad. NYC-is ma sellise välimusega inimesi suurt ei näinud. Tegelt pole see oluline, kust nad need aarialased saavad. On hoopis küsimus MIKS nad neid eksponeerivad. Samal ajal kui on hoopis huvitavamat kaadrit, kes tänavatel ja metroodes ringi hängab; kujusid, kellest lõpuks ei saa enam aru, kas nad esindavad mõnda üleminekurassi või hoopis mingit segu.

Ja alles nüüd, kui ma nägin sirgeks kammitud juustega musti, sain ma aru, kui sarnaste tunnustega on mulatid ja okeaanlased-polüneeslased.

2000. aasta alguses oli Eestis üks selline poliitiline reklaam, mille copy oli "Valged võidavad". Uusen ütles mulle kohe, et see on rassistlik reklaam. Aga ma ei uskunud. Ma olin liiga sinisilmne.

Aga sinisilmsed ei võida. Ja valged ka ei võida - sellest ma olen nüüd aru saanud, olles ühes linnas esindanud selget vähemust. Ja küllap oli Uusenil rassismi osas ka õigus. Nii et paras aarialastele.

Drive another day

2004-09-22T22:18:00.000+03:00

Ilmselt oli ette nähtud, et mul pidanuks olema piinlik. Sõita autovabal päeval Fordiga ringi. Ja oligi.

Aga teistmoodi ei saanud ka. Ma sõidan niikuinii nii vähe kui võimalik. Vähem enam ei saa. Ja rohkem ei ole mõtet. Nii et sellised kampaaniad lihtsalt voolavad must mööda. Kuuse alla hange. Ma ei tea, kelle jaoks nad disainitud on, aga minu jaoks mitte. Ma võin teile hoopis ökonoomset sõitu õpetada. Odavalt. 200 eeku tund. Come, join my bloody training group. Nali.

Hiljem ma nägin kesklinna kohal helikopterit tiirlemas. Pärast teist tiiru oli selge, et kusagil peab olema kaamera. Pärast oli AK-s pilt sellest, kuidas kogu Tallinna autovaba päev üldse ei funganud ja kuidas jobukakud selle asemel üksteisele tagant otsa ja külje pealt sisse sõitsid. Bäng!

Aga see helikopteripilt oli kõikuv. Võetud õla pealt ja ilma stabilisaatorita. Läinud täitsa pekki.

Kuuse alla hange.

Don't try it at home

2004-09-15T19:07:00.000+03:00

Katse õnnestumise eeldused:
auto
öö
lubatust tunduvalt suurem kiirus
mahaunustatud dokumendid
politseipatrull
saksa juhiload
___________________

Kõigepealt: ma olin veendunud, et öösel kiirust mõõta ei saa. Veendumus osutus ebaveenvaks.

Pärast rituaali (punetav sau pimeduses, häirivalt kõrge pulss, "teie sõidudokumendid palun") ma tõepoolest ilmusingi lõpuks patrulliautosse. Andsin load teades, et nüüd läheb raskeks jamaks. Ma olin võtnud kaasa veel mapi, mis sisaldas kõike: Saksa kaarti, aegunud kindlustust, aegunud tehnilist passi ja iii-igasugu muid pabereid, väljaarvatud tehnopassi B-osa ja kindlustust, mida just nüüd oli hädasti vaja.

Viie minuti pärast oli seis järgmine: ma olin laotanud politseiauto oma pabereid paksult täis; oli selgunud, et mu juhilubadel puudub isikukood; ma olin jõudnud siiralt tunnistada, et ma polnud kunagi käinud aadressil "Laeva vald, Laeva küla, Rehe tare", kuhu ma olin end sisse kirjutanud (ekssõbra eksabikaasa uue elukaaslase maja); tehnopassi ja kindlustust polnud ma endiselt leidnud (vana kindlustuse järgi olid nad küll kindlaks teinud, et auto, millega ma sõidan, on päriselt siiski olemas). Ja ma ei osanud vastata nende küsimustele.

Ja siis neil sai minust siiber. Täiesti ametlik politseisiiber - sini-valge, vilkuva mummuga peas. Sest tüüp, kelle nad maha olid võtnud, osutus täielikuks jobuks. Nii et juttu, mida ta rääkis, ei olnud isegi võimalik protokollida. Ja ta vähesed kaasasolevad dokumendid kas ei kehtinud või olid kasutud. Ja lube ei saanud ära võtta, sest need pärinesid tont-teab-kust.

Ja siis nad saatsid mu minema. Koos kogu oma paberikraamiga. Igaveseks.

Skoor. Skål!

2004-09-03T17:30:00.000+03:00

17:83 on sedapuhku viigiseis. Kõõrdi vaatavate viikide seis. Haakristionu lühikeseks jäänud visiidi lõpplahendus. Endlösung. Das Ausräumen.

Sõnaga: haakristionu viidi Lihulast ära. Teise kohta.

Kogu selle tralli krooniks visati kraanal aknad sisse ja värviti punamälestusmärk punaseks - et ikka oleks enda nime väärt ja paistaks kaugele. Monumendi teisaldamisaktsioon ise skrooris delfi.ee lugejatelt 17% poolt- ja 83% vastuhääli.

Tähendab. Me joonistasime ka kunagi lastehaiglas pärast "Riigipiiri" vaatamist lahinguvälju Ryssäde ja Fritzudega ja loomulikult said alati Ryssäd kuuli. Aga see oli siis.

Ma andsin endale sõna, et kui Lihulast haakristionu ära ei viida, siis ma kirjutan oma käega saksakeelsesse pressi artikli sellest, _kuidas_neil_seal_tegelikult_on_. Nüüd saaks sellest farsist vist följetoni kirjutada, aga mitte seekord.

Võib-olla kunagi, kui on tummisem tunne.
_________

dass Deutsche bess're Menschen sind,
wer's nicht weiß, kann's dort erfahren
und dass das alles nicht so schlimm war bei Adolf,
in den Nazi-Jahren

Pilves

2004-08-26T10:12:00.000+03:00

Kas te olete kunagi saanud maili laksu all olevatelt inimestelt? Mina ei olnud, aga nüüd olen:

"Oioioioioioioioioioi..... see tähendab, et ma olen Amsterdamis ja ei oma aega, interneti aega ega midagi muud, et kirjutada kellegile ühtegi kirja ja nüüd ma olen kuskil ühe coffe shopi vastas kitsal väravaga varustatud hoovis ja varastan vaikselt nende wifit:) Appi.... mõistus sai otsa.... meil kõigil sai. Siin on surnud kass ja lõputu on see koridor. Ja seal on pime uks ja kummist on see ka kusjuures ja siis on seal see hästi väikeste trellidega aken ja seal põleb tuli aga niipea, kui ma paremasse levisse satun, saab pilte ja võib-olla keegi veel!

Kriz&Andy@Rotterdam&Amsterdam"

Talupoeg'e vaba maa

2004-08-20T14:42:00.000+03:00

Olles veel Berliinis, tundub, et Eestit ei olegi olemas. V6i vähemalt on taastekkinud selline deiktiline kese stiilis "nemad seal".

Igatahes on _neil_seal_ nüüd nazi-mundris tüüp püsti. Lihulas. Puuriida taga. Ja _neil_seal_ oli Tallinna kesklinnas Hitleri pilt poe akna peal. Ja _nad_seal_ ei lubanud Wiesenthali seltsil sotsiaalreklaami teha.

Pean tunnistama, et _mina_siin_ ei taha eriti tagasi. Ei tahtnud varemalt juba, aga nüüd ei taha enam üldse. _Sinna_.

Kein Festland
ist Estland.
Kein Heißland -
ein Scheißland.

Flugzeuge im Bauch

2004-08-10T17:58:00.000+03:00

Grönemeyeril on selline laul. Aga see selleks. Mul on nüüd järjestikku kolmel kuul vaja lennukiga lennata ja see on... see on paha. Halb.
Pahalb.
Mitte asi iseenesest, aga. Just see rippumise tunne. Põrandata olemise tunne. Maandumise hirm. Ja hirm, et ei maandugi. Ja kindlus selles osas, et _õhku_me_ei_jää_. Ka siis, kui meid õhku lastakse.

Nii et mul on nüüd lennukid kõhus. Täna. Ja homme. Ja ülehomme, kui ma Tegeli poole lendan. Tegelikult Tegellikult... siis mul on ka lennukid kõhus. Ja ma ise olen lennukis sees. Ja ma ei tea, mis saab.

Aga juuap kuidagi ikka saab. Sest varem on ju ka kuidagi saanud. Kui saab hästi, siis saab Berliini näha. Potsdamer Platzi. Ja Unter den Lindenit. Ja Jerusalem Straßet võib-olla.

alles tut weh
hab' flugzeuge in meinem bauch
kann nichts mehr essen

Vi på Grand Princess

2004-08-03T14:04:00.000+03:00

"Mine suvehommikul Stockholmi Strandvägsbryggale ja vaata, kas seal seisab väike valge skäärilaev, mille nimi on Soolavares I" — Lindgren

Me läksime ja vaatasime. Aga mitte Stockholmis, vaid Tallinnas - kruiisikail, mis Linnahalli-tagusest kapsastunud võsast välja kasvab ja kus nüüd on hoopis teine maailm, valgete laevade maailm. Ja univormis pruunide poiste maailm, kellele ma kindlasti lehvitaksin, kui ma oleksin tüdruk.

Anyway, me loivasime sinna, et saada teada, kuhu tegelikult siis Maggie ja Armando 23. augustil oma kruiisitripiga saabuvad.

("Mis Mägi ja Armando," mõtlesin ma alguses, "Mis pagana Mägi?")

Ühesõnaga loivasime sinna ja sattusime mujale. Hoopis teise kohta, mis peaks Tallinnast olema väga kaugel. Ajasime päid kuklasse ja vahtisime Grand Princessi nagu mingit imeasja. Nagu mingit Messengeri, kõrgumas üle meie peade.

See Grand Princess oli nagu ujuv linn. Chill Out City, peites mullivannidega kajuteid peegelklaaside taga.

Ja siis tuli prügiauto ja hiigellaev peegeldus prügiauto tuuleklaasilt eriti veidra kujuga tagasi, nii et ma lähen sinna kunagi veel. Mitte ainult peegeldust pildistama. Tähendab seda küll ka, aga ma lähen mujal olema.

Veeretades viimast

2004-07-30T15:46:00.000+03:00

Kõigepealt tuli selline mail:

"olen ise siin folgil ja folk ei taha kuidagi läbi saada:) Siin juhtub kohutavalt palju sekundis - te ei kujuta üldse ette.... Erkin ostis ratastooli 125 krooni eest kaltsukast - see on meile väga oluline samm! Me oleme nüüd ratastooliinimesteks hakanud siin Viljandis ja me hankisime juba endale ruumid Viljandi südalinnas. Ka muuseumis oleme juba käinud, ennast tutvustanud ja muusemitöötajadki endale õhtusööki valmistama ja ratastooliga linnas igal pool sõidutama pannud.

Hea küll!"

Millaski lõppes folk ära - koos kõigi paduvihmade, purdelt vettesõitmiste ja miniseelikuis tüdrukutega, kellele pakuti atraktsiooni "sõidutan sind ratastoolis läbi linna" - ning asendus Tartuga. Aga tähendab... vaikus ei ole Laboramuse grupi jaoks mingi pandav olek. Nad on täiesti pöörane kamp. Ja siis nad noizivad. Eile südaööl me näiteks noizisime XL-i. Ikka sellesama ratastooliga. Ülesmäge:

Smaug
Fad
Praktikandi Naine
Antti
Erkin
Kaks Veebist Sebitud Tibi, Kellest Üks Oli Alaealine
ja Mina

Veronika, der Lenz ist da

2004-07-26T18:04:00.000+03:00

Eesti Kristlik Partei hoiab lippu endiselt kõrgel: lühinägelikkuse, madalalaubalisuse ja kitsarinnalisuse lippu - seda eriti nüüd, kus juttu on tehtud geiparaadist. Ilmselt ei tee ligimesearmastusereligiooni esindajad zoofiilial, grupikatel ja homoseksuaalsusel lihtsalt vahet.

Eks ta ole.

Minu geisõber, Radio Erfti ajakirjanik Carsten Lenz igatahes hakkas mingist hetkest rääkima juttu, et tuleb ikka heteroks hakata, "sest normaalseid geipartnereid _lihtsalt_ei_ole_ kusagilt võtta". Kõik, kes talle pidada sattuma, olevat rullnokad, jobud võid niisama nõmedad.

Kuivõrd me Carsteniga ei ole nüüd mõnda aega kohtunud, võib ta vabalt olla siirdunud suurema valikuvõimalusega heterojahimaadele.

Seega,
Veronika, der Lenz ist da

Meenub ka vastupidine juhtum, kus ühes meie järellavastatud intervjuus (režissöör Wolfgang Eisenbraun) prognoosis Tais lapsprostituutide teenuste ostmisega vahele jäänud Saksa rekkajuht, et järgneva 10 vangla-aastaga muutub ta tõenäoliselt homoks.

die Mädchen singen Tralala
die ganze Welt ist wie verhext,
Veronika, der Spargel wächst

Muide kellele stroofi viimane rida kahemõtteline tundub, on ise süüdi ja võib ka Kristlikusse Parteisse astuda.

Mulle näiteks ei tundu :P

Gigue (tacet)

2004-07-25T21:58:00.000+03:00

Ühel hetkel hakkas rahvas pilvi vaatama. Ja pilved vaatasid rahvast. Ei tulnud lähemale ja ei läinud ära. Seisid niisamate.

Ootasid süidiosade vahet.

Matsid kilukarbisilueti hämarusse. Tegid mere kohale triibud. Ajasid muist päevitajaid riidesse ja panid muist tarduma - selle tüdruku, kellel oli rinnas piercing ja nabas piercing ja intiimpiirkonnas piercing ja kes vaatas enda mobiili. Ja mobiil vaatas vastu.

Süidiosadega on see seis, et ega nende vahel plaksutada ei tohi. Aga saalist ära minna ikka võib. Vaikselt. Piano. Nii nad siis läksidki ära. Kõikseemees. Piercingutega tüdruk tagatipuks - väidetavalt Koju. Koplisse. Kokkama.

Aga vihma ei tulnudki. Sattus olema selline novellistliku lõpuga süit - viimase osa asemel pikk generaalpaus, fermaat peal.

Allemande
Courante
Sarabande
Tüngue

Andranno via tutti gli amici...

2004-07-23T21:04:00.000+03:00

Moolok läks ära.

Pakkis koti ja hääletas minema, Inglismaale teed pakendama. Asi lihtsalt oli muutunud nii mõttetuks, et see oli ainus mõistuspärane liigutus. Laboramuse omadel muide on kampaania "Lahku kodumaalt!", kusjuures plakati all on kiri: "kampaaniat toetab terve mõistus".

Vana Kloostri Ait läks ka ära. Aga uus tuli asemele. Uus ja hullem: kollaroosade seintega šallallaa, nii et kui te sisse astute, ei saagi algul aru, kus kuradi kohas te olete. Uus mööbel on. Ettekandja pihtis, et vana olla ära lagunenud. Ja avatud toidulett on ära kadunud. Nii et nüüd siis ongi korras. Ongi kõik. Finito.

... tutte le voci
andranno

anche gli uccelli
appena giorno
andranno via
via di qua

Marginaalid

2004-07-20T23:07:00.000+03:00

Midagi selles härras meenutas mulle pianist Ashkenazy't, kui ta New Melody House (Uus tn 5) trepikojast väljus. Hallid juuksed, ülikond, maneerid.

Pärast me läksime Smaugi hiigelkambaga Elvasse ujuma. Asi kujunes selliseks, et tüübid mängisid vees palli ja alasti Oudekki seisis keset järve hulpiva palgi peal ja mängis, et ta on pallimängusegaja.

Ja AH-64 Apachedena ründavad sääsed õgisid kõiki, kes ei olnud vee all.

Tegid valu kahvanägude punetavale nahale.

Home, sweet home

2004-07-17T17:04:00.000+03:00

Ma nägin Kölni numbriga autot Tartus. Kölle Alaaf!
Ja Leverkuseni numbriga autot. Jawohl FC Bayer Leverkusen!

Mõtlesin, et räägiks tüüpidega. Aga mida ma oleksin osanud öelda...

Et Köln on lahe? (ma ei usu seda)

Et ma elasin Kölnis? (ja edasi? liiatigi ma ei mäleta seda enam eriti)

Et ma olen ikka veel Kölni sisse kirjutatud? (rääkige ametnikega, noormees. Tschüß!)

Ja siis mulle meenus, et ma ei ole sakslane (hollandi nimega tüüp ei saa sakslane olla).

Ja siis ma läksin ära.

Vaadates tagasi. Kunagise kodu viirastusliku järellainetuse poole. Asja absurdne tuum seisnes selles, et Kölnis elades tekitasid Rootsi numbritega autod - tankimas ARALis Bleifreid - minus mingeid turbulentse. Ja harv soome keel Breite Straßel / Schildergassel.

Teise aspektina - sedapuhku virtuaalse kodutuse aspektina - hakkas mulle mõni tund hiljem orkutis silma, et Gab ei ole enam seal. Et Gab ei ole enam mu fänn, sest teda lihtsalt ei ole.

Gab, wo bist du? Obdachslos geworden - intern... internetlich?

Dico dico

2004-07-16T17:35:00.000+03:00

Kas te teadsite, et hämarik jaguneb kolmeks? Mina ei teadnud, et on:

a) tsiviilne hämarik - midagi on veel näha
b) nautiline hämarik - merel saab veel maamärkide järgi navigeeruda
c) astronoomiline hämarik - mitte tuhkagi pole näha

Smaug käis Atlantises ja ütles, et sealsed tüdrukud jagunevad ka kolmeks:

a) need, kes tahavad, et nendega tantsitaks ja neile jook välja tehtaks
b) kes tahavad, et nendega tantsitaks ja pärast lähisuhe loodaks
c) kes tahavad vabaneda vaginaalsest rutiinist, ükskõik mida see parasjagu ka ei tähendaks

Smaug ütles, et temasse esimesest pilgust ei armuta.

Smaug ütles, et pooltel juhtudel ta saab korvi.

Smaug ütles, et tal seekord viienda tibiga õnnestus.

Smaug ütles.

Ja läks kaubahalli alumisest sissekäigust sisse.

Ja ma ei teadnud, et päike loojub meil 3 minutit. Ja et Päikese läbimõõt on pool kraadi. Ei teadnud enne, kui Maarika_Isa_Peeter ütles.

Ja Maarika ütles, et kui teile Edinburghis ilm ei meeldi, siis oodake kaks minutit.

Maarika ütles, et ta on enda tunded oma itaalia boifrendi vastu ära unustanud. Ta ütles, et ei viitsi talle lennuki vastu minna.

Aga läks ikka.

Ütles niisamate.

Foto da tenere

2004-07-12T10:27:00.000+03:00

Daana Otsa on viimase peal pildistada. Ta lihtsalt tõmbab kaadri käima. On dünaamiline. Liigutab ennast nii, nagu eurooplased end liigutada ei suuda.

Tegime 15-pildise seeria kusagil Bikers' Pubi kandis. Pean küll tunnistama, et locationi otsimiseks kulus oma 4 tundi. Sest mitte ainult modell. Ja mitte ainult optika (sedapuhku 300 mm teletoru) ei tee pildist pilti. Keskkonda peab ka olema - mida uduseks keerata, mida pika fookusega kompressida...

Hangover on the 4th of July

2004-07-06T23:21:00.002+03:00

Haljalast jõuab küll 40 minutiga Tallinna, samas peab arvestama mõningate hüpekatega.

Haljalasse mineku jällegi tingis asjaolu, et Bachblumil oli vaja kusagil Kuusalus kontsert anda. Koos Anu Tauliga, keda ma pildistasin ja kellel on vähemasti miljon ilmet. Ja pärast seda kontserti oli vaja Bachblumil jumalateenistus mängida. Ja pärast teenistust mingitele pulmalistele akordioni kammida. Ja siis mingi kidramehega haltuurale minna. Saate aru, geniaalne jazz-pianist Bachblum käib niiviisi haltuuradel sülti mängimas.

Probleem algas sellest, et haltuurasektsiooniga kaasnes ühtlasi ka lauale jäetud kilone viin, mille Bachblum sissejuhatuseks üksinda ära libistas.

Alguses talle nagu ei laksanudki see 60-protsendine vesi. Aga neljanda seti algul saabus isamees, kes nägi välja nagu Indrek Hirve/Jack Baueri ristand, ja lõi loo poole pealt lihtsalt kinni. Sest "Ei, aeg ei oota, ei-ei..." - hoolimata fusionlikust põhjast ja keevitavatest kidrasoolodest - sisaldas Bachblumi seisundile juba täiesti vastuvõetamatuks muutunud vokaalmeloodikat.

Aga tolleks hetkeks oli juba koitnud Independence Day.

Bachblumi NYCi-lendamise päev.

Paremate jahimaade päev.

Kõik kunsti nimel

2004-06-28T10:26:00.001+03:00

Kui me Daanaga BogaPotist välja tulime, siis ta noogutas aafriklasele - ma tõesti ei oska afrorassi poliitiliselt korrektselt nimetada, ilma et keegi ei kiibitseks.

Põhimõtteliselt meid liigitatakse ju valgeteks ja värvilisteks. Europiidseteks ja Ülejäänuteks. Euro-Ameerika poliitiline korrektsus on võtnud voli impersonaliseerida kõik rassid peale valgete. Tore on.

Ühesõnaga mulatt Daana noogutas mustanahalisele... Mungawele. Kakaovärvi pea noogutas ja cappuccino-värvi pea noogutas ka. Daana ütles, et niimoodi käibki - siis kui maailma enamus tunneb end maailma vähemuse hulgas vähemusena.

Daana ütles, et tal on kopp ees enda esikaanefotodest, kus ta peab ainult ilusaid riideid kandma ja smile'ima. Et need pildid on mõttetud. Seega me lähme mingil ajal kuhugi slum'i ja teeme tast teistsuguseid pilte. Kus ta
nutab
tulistab
mängib viiulit
______Béla Bartók:
______Sonata For Solo Violin;
______Prima parte; Tempo Di Ciaccona
on uudishimulik
ostab salaja kräkki

A mezza via

2004-06-27T09:47:00.000+03:00

Oudekki tahtis sellest küll esimesena kirjutada, aga mina jõudsin ette.

Essa!

Tähendab asi algas sellest, et kuigi me jaanipäeval ei saanud Kamikazesse sisse, ei jätnud me ikkagi jonni. Itaalia jonni. Ja sõimegi seal lõpuks ikkagi, kuulates autost kaasavõetud Ruggerit.

Cupido: È Ruggeri molto famoso?
Mar: Si. In Italia.

Kuni tuli ettekandja ja võttis kaasa mu klaasi ja toppis sellesse mu salvräti.

"Minu klaas sõi punase salvräti ära," ütlesin mina. Ettekandja tardus (non c'era tardi). Punkteerus. Üritas teha kõike, et klaas ei oleks olnud nii läbematu oma paberisöömishoos.

Ütlesin talle, et ma ütlesin talle seda niisama.

Naljaviluks.

Pärast itaallaste uttutõmmet hängasime Vanalinnas ja leidsime mingist pubist blond-blondi tibi, kes rääkis kahe brünett-brüneti kutiga itaalia keelt. Mõneti. Valesti.

Ferrara ja Cupido puhul oli see cool, et nad olid konstantselt sillas. Maakri tänava arhitektuurikonglomeraadi, Sterpude maalide, Eesti toolide, Bikers' Pubi, küüslauguleibade, Hotell Tallinki, Viru keskuse ja kõige muu peale, mis on lahe.

Nüüd nad siis on ajutiselt uttu tõmmanud. Kui tõele näkku vaadata, on nad parasjagu poolel teel siia tagasi.

Bäng!

2004-06-25T18:55:00.000+03:00

Ma nägin täna punast tüdrukut. Väljumas Ühispangast. Üleni punast. Toon toonis. Stiilset. Ma ei olnud midagi sellist varem näinud. Punased kingad, punased sukad, punased püksid, punane tagi. Punane kilekott (Gucci? Armani?).

Läks sinisesse autosse. Renault Megane'i. Vertikaalse tagaklaasiga. Selle aasta mudelisse. Täiesti sinisesse. Mille roolis istus kutt.

Dressides.

Cosa mi dice, tu non sai

2004-06-25T10:04:00.000+03:00

Tähendab point on selles, et higistad ja räägid professore Cupidoga päev otsa itaalia keelt. Enda arvates.

Ja siis pärast. Formaggiot süües. Öeldakse sulle, et see tegelt on lingua romana, mida sa räägid. "Un po' differente."

Mis ma ikka oskan öelda.

Kuulake Pat Metheny't.

Pätmöþþiinit.

La giostra a Tallinn

2004-06-24T10:23:00.003+03:00

Tip One: Kristiine Prisma ahjukartulid on viimatse peal.

Tip Two: Kui tahate, et inimesed teie ümber hakkavad totter-õnnelikult naeratama, rääkige nende kuuldes itaalia keelt. Kasvõi vigadega. Proovitudtestitudkindel.

Lasciatemi parlare.

Kuldne külmavarestest duo... et mitte öelda duuik... Ferrara-Cupido teab nüüd, kuidas näevad välja Kopli liinid, Õismäe ja Kamikaze söögikoht. Viimase osas valdavad nad küll vaid välisekspertiisi, sest hoolimata jaanipäevast - või siis äkki just selle tõttu - oli Kamikaze kinni.

No death flights on holdays.

Ja veel: lõke, mäss ja ülestõus võiksid Stroomi rannal olla tiba sagedasemad nähtused kui pelgalt jaanipäeviti. Sest see on tore.

Se vuoi. Se puoi. Sarà!

2004-06-23T09:40:00.000+03:00

Prof. Ferrara: Non ho visto la polizia qui
Io: Non esista a Tartu :)
Prof. Ferrara: Non c'è bisogno...

Millest me Ferrara ja Cupidoga pärast veel rääkisime, oli eestlaste religioossus. Ütlesin, et siinkandis üldiselt jumalasse ei usuta. Siin usutakse hoopis valgusesse. Jumalast pole siin suurt kasu täheldatud, aga valgusest küll.

Sõitsime Tallinna lahe kohal lösutavasse õhtupäikesesse. Paremal põletas keegi autokumme.

La rossa sera
fa domani, che spera,

ütles professore Cupido. Küsis, kas eesti keeles on ka selline ütlus. Ei teadnud olevat. Ütlesin, et Taani keeles jällegi on.

Aftens rød gør
morgen sød

[eiftens rö(l) göa
muoogen sö(l)]

Børre Bjørnsen mulle kunagi ütles, et itaalia keel on oma vokaal-konsonant-vokaal-konsonant-vokaal vahelduvuse reeglipärases printsiibis suisa kitšiline.

Vähendasin siis tolle õhtu kitši.

Ja morgen oligi sød. Vähemalt eestlaste jaoks. Osaliselt.

Na sag was!

2004-06-21T19:55:00.000+03:00

Mida teha väljenditega "lammas kitsenes" ja "kits märatses"?

Ja "lüpsma" asemel võidaks kasutusele võtta "lehmama".

Seoses eelnevaga, ...või siis ka mitte: Mis ajast on niimoodi, et inimesed, kes justkui teenivad rahvast, on ühteaegu rahvast tähtsamad? Mis ajast on niimoodi, et need inimesed, kes enda riigiaparaati niigi kinni maksavad, peavad selle taga veel ootama? (Tunnike sinna-tänna, vahet pole. Seisan veitsa Liivalaial ummikus, kah mul asi). Kas see on lisaboonus? Oma sundrahakasutuse sundkorras ülevaatamine?

Raha riigiaparaadi kinnimaksmiseks tuleb tavaliste inimeste tööst, aga tavalistel inimestel ei lasta tööd teha, sest nad peavad riigiaparaadi taga ootama, kuni selle erinevad esindajad sõidavad Laulasmaale _asju_ajama_. Tavalised inimesed on lihtsalt liiga tavalised ja ebaindividuaalsed, et võiksid rahulikult enda tööasju ajada. Ilma ummikus seismata. Ja ilma vaatamata raevus tagasi - sinna, kus veel hetk tagasi ei olnud ummikut.

Was soll das? Los, sag was. Los!

Coco Braun - Vimala Deparis

2004-06-20T11:54:00.000+03:00

Karlsruhe.
"Blue Banana" proovivõtete viimane päev.

Olin proovivõtete DoP, pärast mind pidi filmiga edasi töötama mingi tüüp, kes oli varem "Tatort'i" operaator olnud.

Režissöör Wofgang Eisenbraun oli kusagilt sebinud ühte statistirolli mingi india tüdruku. Vimala Deparis'. Tüdruk oli 18 ja nägi lahe välja - nagu üleminekurasside esindajad tavaliselt. Tegime shootingu ära parasjagu selleks ajaks, kui valgus hakkas kukkuma. Küsisin, kas ma võiksin teda pildistada ja ta ütles, et OK.

- Möchtest du Aktfotos machen?
- Ja, gerne... (vaikus)... oder hast du grad "Nacktfotos" gesagt?
- Das macht dasselbe aus.
- Aach, dann nicht. Nö, keine Nacktfotos.
- OK

Seega pildistasime lihtsalt tänaval. Valgust oli vähe ja mul tuli töötada võimendusega.

Istusime pärast kohvikus. Mina, ootamas rongi ja tema - Vimala, hüüdnimega Coco Braun -... ootamas häid aegu. Või selgust. Või meelerahu. Või midagi sellist.

Vahepeal käis Wolfgang meie juures kohvikus kiibitsemas. Vimala rääkis, et ta tuleb tegelikult Prantsusmaalt ja kurtis, et ta saksa keel ei ole ikka veel viimase peal. Pärast kõiki neid aastaid.

Rääkis, et ta perekond on sõjaväelased, et vend sai surma ja siis ta ise läks sõjaväkke. Justkui venna asemel. Küsisin, kui vana ta siis on, sest mulle hakkas tunduma, et äkki ta ei olegi kaheksateist, vaid kusagil 21.

"34," ütles Vimala. "Vierunddreißig."

Vaikus.

See lööb ikka pildituks, kui arvad, et oled rääkinud umbes poole noorema inimesega, kui ta tegelikult on. See jooksutab juhtme täiega lühisesse. Rääkisime veel. Sellest ja teisest. Ta ütles, et see on tema rassi eelis, näha välja noorem. Ilma kortsude, ilma mingite vananemismärkideta.

Pidin ära sõitma. Rongiga. Kölni. Ja mulle ei müüdud GutenAbend Ticketit. "Deutsche Bahn, my ass," mõtlesin mina ja sõitsin jänest. Kölnini välja.

Aga see on juba hoopis teine jutt.

Damals. In Nippes

2004-06-20T11:08:00.000+03:00

Seda maja ARALi Tankstelle ja Sedanstraße nurga peal täitis kopituse ja sõjajärgse arhitektuuri hõng. Maja Riehler Straße 10 siis. Kölnis.

Riileaštraasse-tseen. Auf gut Kölsch gesagt.

Kui ma kolisin Riehler Straßele - see oli kunagi ammu: veel siis, kui ma Riehler Straßele kolisin -, siis ma elasin teisel korrusel koridori lõpus, eraldi soklis, millesse viis kolmeastmeline trepp.

Sellesse soklisse, kus keegi peale minu kunagi ei käinud, hiivasin ma kohe alguses enda kingariiuli. Ikeast sebitud. Puust. 39.- DEM, 20-jährige Garantie gegen Durchrostung. Lohistasin selle riiuli enda privaatsoklisse ja ei teinud teist nägugi. Enne kui tuli vastaskorterist Frau Zick, naeratas enda hästikasvatatud peidetudkurja imalsaksanaeratust ja käskis mul enda riiul korterisse tagasi koristada.

- Schönen Tag noch!
- Ihnen auch.

Rohkem ma tookord ei öelnudki. Lähtuvalt printsiibist "võidad lahingu, kaotad sõja" tekkis umbes poolteist aastat hiljem sellesama koridori kõige käidavamasse kohta auto. Citroen 2CV "Ente".

Zweizylindermotor,
luftgekühlt,
zwei Ventile,
597 cm3

Also noch mal: ühel hommikul seisis Riehler Str. 10 teisel korrusel lihtsalt auto. Uskuge või mitte. Lahtivõetud. Mittemingitvärvi. Auto koos käigukasti, uste, rataste, pedaalide, istmete ja muu tränaga. Ilusasti seinte äärde ladustatud nagu lammutuses. Tahad, lähed mööda; tahad, vaatad; tahad, pead peenikest naeru.

See auto vedeles meil selles koridoris vähemalt kuu aega ja Frau Zick pidi sellest iga jummala päev mööda ukerdama.

Paras.

Scheißspotting

2004-06-19T21:17:00.000+03:00

See on nagu trainspotting, see blogspotting. Jätad päeva-paar vahele ja juba nad küsivad. Või nagu plainspotting. Ainult et mitte plain. Nicht gemain. Nicht diesmal. Oder doch...

Asi selles, et ma vaatasin Taskade täna-öösel-filmi making of'i. Ja kui ma oleksin sado-maso mees, vaataksin ma teise korra veel. Ja tükki kolmandatki, aga siis aitaks ilmselt ka mulle.

Juhul kui ma oleksin sado-maso mees.

Aga ma olen professionaalne kretiin ja sellepärast vaatan ma seda üllitist neli korda. Vihaga. Järjest.

Nali.

Kunagi sattusin Kölnis kinno, vaatama Kunsthochschule für Medien tudengite tehtud filmi "Weiche Rauschen" - amatöörkaameraga ja continuity-vigu täis. Sain toona pehmest fookusest silmavalu.

Aga praeguseks oli aeg tugevalt edasi läinud, nii et tänaöise meikingöffi pseudoavangardsesse atribuutikasse kuulus peale autofookuse veel kiirluubis montaaž, olematud kadreeringud, absoluutselt puuduv sisu ja ülisitt heli - tüübid olid nimelt porgandiga peale lennanud.

Nii et te mõelge kaks korda, enne kui Peda režiitudengite produkte vaatama asute. Jaatava otsuse korral ähvardavad teid rahutud unenäod ja probleemne ennelõuna. Muidugi kui te pärast seda kunstiteost üldse enam ärkate.

Vajutamas punast nuppu

2004-06-13T12:50:00.000+03:00

Viru keskuses mängitakse jazzi. Jazzi, fusionit, bossat ja kõiki muid toredaid asju. See on nagu kild metropoli keset agulit. Ma ei tea, kas Viru keskus on tõepoolest suurem kui Tallinn, aga pärast tema tekkimist ei saa tast enam ei üle ega ümber.

Nii et eile me siis jälle kinosime seal - Viru keskuse ees, katusel ja perifeerias. Aga põhimõtteliselt: õigest helist, õigest tekstist, õigest avast, õigest shutteristki on vähe, õnne peab ka olema.

Stille, wir drehen! Kamera. Und bitte!

Et resurrexit

2004-06-12T11:43:00.000+03:00

Toyotal jooksis mootor kokku - ju siis ei saanud sellega sõitnud Eberhard Erwin Otto Rottstedt plokikaanejumalaga piisavalt hästi läbi.

Ma olen mõelnud, et äkki peaks jumalat teietama. Stiilis "Issand, laske oma pale paista meie peale". Või miks üldse pöörduda ainult ühe tegija poole: Maailma Peakomitee teamis on ju veel poeg ja püha vaim, kes ka ilmselt ei luuserda niisama, nagu välisministeeriumi ametnikud, vaid eeldatavasti helbivad seda suppi, mida inimesed hasartselt kokku keedavad.

Võib-olla jällegi on Nietzschel õigus, ja sel juhul - "Gott ist tot" - on küll täiesti suva, kuidas või kas jumala poole pöörduda.

Nice di dice.

Nietzsche ist tot.

Ükskord me filmisime ühes katoliku kirikus ja küsisime juures viibinud noorelt vaimulikult, et milline sõrm tuleb kirikusse sisenemisel pühitsetud vette kasta, et sellega ristimärk teha.

Vaimulik ütles: "Pohhui".

Allianss

2004-06-10T22:02:00.000+03:00

Mõtlesin aastaid, et kes küll enne ära sureb, kas Sõõrode kass või nende vanaema. Pakkusin vaikimisi viiki, aga läks niiviisi, et kassi säästeti suuremata ebamugavuste eest ja tehti süst. Vanaema ei säästetud - eks inimesed peavad ikka ise enda risti kandma. Kui just nii kokku ei lepita, et eutanaasiadoktor seda nende eest kinnises tsoonis teeb.

Also: kass oli seega mängust väljas ja mina ei saanudki teada, kuidas TEGELIKULT oleks olnud. Igatahes finišeerus vanaema nüüd - et moodustada pruunilaigulise kassiga allianss. Et panna unenäod ühte kappi.

Allianz
Versicherung. Vermögen. Vorsorge.

Sonnenzeit

2004-06-09T23:59:00.000+03:00

Kas te teate, et Viru keskuse vastas, Tallinki hotelli ees on päikesekuhilaid? Ilusa ilmaga. Need kuhilad kõrvetavad, kui sinna seisma jääda. Laksavad ikka täiega, reflekteerudes hotelli oreliviledelt (need läikivad torud ju vististi on viled?).

Te mõtlete, et miks, kirevase päralt, peaks ühel hotellil viled olema, eksole. Aga need on uduse ilma tarvis... kui päikesekuhilaid pole.

Und es ist, es ist ok,
alles auf dem Weg,
und es ist Sonnenzeit,
unbeschwert und frei.

Il Mar

2004-06-08T20:36:00.000+03:00

Nägin Kruusamäed täna. Ilmar Kruusamäed - minemas Draamateatri ees üle vöötraja. Teksatagi seljas nagu tavaliselt. Ja juuksed pesemata - ka, nagu taval...

Huvitav, millal inimene saab hakata ütlema, et ta on keegi. Et ta on see või see. Millal kunstnik Kruusamäe sai hakata ütlema, et ta on kunstnik? Majanduse esimesel kursusel ilmselt veel mitte. Teisel? - Ei tea. Pärast enda teist maali? Pärast kolmandat?

Kusagil öeldi kunagi Kruusamäe kohta fotograaf.

Missiis.

€-valimised

2004-06-08T18:28:00.000+03:00

Ma e-ei hakka pikalt keerutama, ütlen kohe ära, et hääletasin sotside poolt.

Carmen Kassi valimiskampaania läks väidetavalt samapalju maksma kui terve sotside kampaania kokku. Ma muidu toetan investeeringuid, aga oleksin tahtnud, et Kass oleks investeerinud millessegi muusse kui eurovalimistesse. Kasvõi meelelahutusse... võttes eelduseks, et Europarlament ei ole klassikalises mõttes meelelahutus.

Kassi TV-reklaam on muidu cool, dünaamiline, must-valge, delikaatne, šikk. Ja Kristiine keskuse ees ristmikul hõljuv väljakusuurune tekstiilplakat on ka cool. Kujunduse poolest - selline poolläbipaistev. Sisust ma ei saa aru: "Hoiame omasid". Kes on omad? Kes on võõrad? Kas mina olen oma? (Vastus eriti ei koti, aga statistika mõttes tahaks teada.)

Sõber Eberhard Erwin Otto Rottstedt tahtis teada, kuidas "Carmen Kass" hääldatakse. Ütlesin, et essi palataliseeritakse. Eberhard, keda me lühiduse mõttes Mr. O'ks kutsume, küsis: "Kas Kaiss?"

Ütlesin, et Kass - palataliseeritult, "mach doch mal nach: Kassj".
Aga tal ei tulnudki välja. Ütlesin, et kui ta ei ütle ainult perekonnanime, vaid mõlemad nimed koos, on suva, kas palataliseerida või mitte.

Nii jäigi.
Pärast tehtud väiksed õlled.

Rongimarginaalid

2004-06-07T20:26:00.000+03:00

"Bitte einsteigen, Türen schließen selbsttätig!"

Saksamaal jäävad rongid hiljaks. Rongid ja kinoseansid. Ma ei tea, kas Eestis enam ronge käib, aga kino hakkab Eestis täpselt.

"Fahrgäste, bitte alle aussteigen! Der Zug endet dort"

Päris huvitav väljend: "rong lõpeb..."

Norras on kõik teistmoodi. Võib-olla sellepärast, et rong on seal kesksoost. Sõna.

Mul lähevad Norra rongitunnelites kõrvad alati lukku. Kõigil ei lähe, aga minul lähevad. Suht piinav tunne, kui aus olla. Aga magades see ei häiri. Ja kui konstantselt haigutada, siis on ka parem.

Ükskord ma sõitsin Bergenist Trondheimi. Rongiga. Oslo kaudu, sest rannikut pidi raudteed ei ole. Asi kestis 10 tundi. Päris meeldejääv.

Kui ma esimest korda Norras rongiga sõitsin, tõsteti mind maha, kuna ma ei leidnud enda piletit üles. Tähendab... oleksin leidnud, kui oleksin teadnud, milline see välja peab nägema. Otsisin mingit väikest papitükki, aga seda ei olnud. Olin teel Oslost Bergenisse ja välja tõsteti mind Drammenis - nii 60 km Oslost. See oli viimane rong tol õhtul. Kollasin siis inimtühjas öises Drammenis ringi nagu vaim: terves linnas ei olnud _absluutselt_mitte_kedagi_. Leidsin muuhulgas enda pileti ka - see oli suur ja paksust paberist.

Keerasin lõpuks raudteejaamas magama. Mingil hetkel tuli jaamakorraldaja, jõudis veendumusele, et ma enne hommikut ei lahku. Kustutas tuled ära, soovis 'god natt' ja keeras uksed väljastpoolt lukku. Cool vana.